Ameerika

Ma pole iial tahtnud
nõnda rännata,
pakkide ja kohvritega
jännata,
rakettidega võidu
päikest jahtida,
kaugelt-kõrgelt
niidumurru vahtida.

Olen tahtnud olla
seal, kus sina,
leida üles põld, kus
kasvab lina,
sõber olla sipelga ja
teoga,
allika seest juua
kahe peoga…

Ma pole iial tahtnud
nõnda sebida,
piletite kontse-kandu
rebida,
tarbida fitnessi ja
kultuuri,
näha lõhkujaid ja
tahmalinnu suuri.

Olen ikka tahtnud
joosta paljajalu,
tunda eestlasele omast
hingevalu,
kanda metsa vahel
pitsi ja ka roosat,
mõista mõistukeeles
luuletust ja proosat…

Ma pole tahtnud olla
nõnda vaba,
et ununevad kruusateed
ja raba,
väiksed sillad üle oja,
järveveed,
üksindus ja
puutumata vaikused…

Olen tahtnud teha
nurmenukupärga,
hommikuti nuusutada
kastemärga,
keset trimmimata
lopsakust ja lodu
olla seal, kus
ongi
minu päris kodu.

11. juuli 2016 by Mari Lauk
Categories: Luuletused | Leave a comment