Arvasin, et olen

Arvasin, et olen kõike näinud –
põrgu koopaid, taeva väravaid…
Hetk hetke kõrval targemakski läinud,
kui säilitanud silmi säravaid…

Arvasin, et olen kõikjal käinud –
kõndides või joostes, igas võttes…
Ausalt, üllalt avameelne näinud,
jaganud, mis südamel ja mõttes…

Kuni tulid sina. Võtsid käest,
varjutasid, paljastasid kõik…
Sellest päevast peale olen kohal –
ja hoopis elan, hoopis hingan…
Kogu väest.

(Pühendus: Ingeli)

05. märts 2016 by admin
Categories: Luuletused | Leave a comment