Fööniks

Nägin tuld ja fööniks
ärkas tuhast…
Nüüd ma mõistan
lapsemeelsust puhast
ja miks on nõnda
rabe-toored noored
ja vanadelt miks
pudenevad koored.

Nägin tuld ja mõistsin
ühte äkki,
et uskuda ei tasu
merenäkki,
kes ennustades keerab
kümme käkki
ja ise voogudesse vajub
miks ühtäkki…

Nägin tuld ja nüüd on
ükstapuha,
kas jaaniussid valgustavad
luha
või on see ümmargune
täis ja punnis kuu
või latern, mida hoiab
pihlapuu.

Nägin tuld ja korraga
on selge,
miks loojas õhtu on,
kuid hommik helge
ja miks on maailm
vahetamas telge
ja inimsugu kartmas
oma pelge.

Nägin tuld ja fööniks
ärkas tuhast…
Iga päev nüüd tõusen
samast kohast:
ahas ääs jääb maha,
soe ning suline –
ja mina lendan,
süda
suur ja tuline.

01. jaanuar 2015 by admin
Categories: Luuletused | Leave a comment