Pärastlõuna

Minu lemmikaeg on pärastlõuna,
kui uss on juba uuristanud õuna,
rammestus nii kontides kui keres
ja madalik on soojaks läinud meres.

Siis ma võtaks julgelt riidest lahti,
kui naabrimees ei pea veel aknal vahti…
Su kõrval lesiks hetke või ka paar,
kuni jälle hing ja mõistus klaar.

Ma tunnetaksin, kuidas süda lööb,
minut krõbistades tunnipitsat sööb,
kuidas elu muutub tasapisi ajaks,
ilma et ma seda juurde vajaks!

Ma kuulaks, kuidas vaikselt tiksub kell,
kuis tuviparv lööb laulu katusel…
Õhku joonistaksin sõrmesüdameid
– ja ära ma ei kustutakski neid!

30. juuli 2016 by Mari Lauk
Categories: Luuletused | Leave a comment