Tegus pere

Võtan ühe väikse sõna,
panen teise juurde –
naljaks lükkan mõlemad
mõttejuppi suurde:

kes küll arvas, et see pull
kestab nõnda kaua…
Muudki teha oleks mul!
Mees just kattis laua.

Pidulikult küpsetab
tütar pardipraadi,
piima kannust lüpsetab,
lisab šokolaadi.

Väike tibu laua all
legopäid loeb kokku –
tal on seltsis põrandal
tuhattosin nukku.

Poja õpib iPadiga
varsti seitset keelt,
sõpruskonda tervitab –
kõik on sama meelt.

Kuts on ka veel kusagil
pimedusse pugend –
tahab juba magama…
Pole kella lugend!

Telekas ei mängi meil –
ei olegi teist kodus,
selle-eest on arvuteid
igat sorti rodus.

Mis sa teed, kui kooliga
tuleb kaasas käia…
Elu nagu rooliga –
pole ämma, äia.

Ise teame, ise teeme,
kuidas süda käsib.
Mõnikord, kui päris ära
linnajämmist väsib,

teeme õues väikse tiiru…
Lähme ära maale,
pinksitame pallikesi,
tantsitame saale.

Sööme lõkke ääres voblat –
kohalikku kala,
oma lemmiklindudele
viime hõrku pala.

Nagu indiaani külas
nuusutame õhku,
väsinud ja rõõmsatena
kobistame põhku.

Hommikul, kui ärkab jälle
meie tegus pere,
naerab raba, muigab mets
ning hõikab meile tere!

07. veebruar 2016 by admin
Categories: Luuletused | Leave a comment