Ükskord

Ükskord ma paistsin väljast,
kuid muutusin kordades seest –
ja enam ei tuntud mind ära,
kui vaadati tagant või eest –

ära tundsid vaid need, kes kõrval
käsi hoidsid ning toetasid õlgu…
Neid minagi siiani tunnen,
sõna-haaval nii tasudes võlgu.

23. mai 2016 by Mari Lauk
Categories: Luuletused | Leave a comment