Viimane lend

Päeval, mil ma leidsin sinu suled,
teadsin – nüüd vaid hingusena tuled,
maitsena, mis õhust puutub huult
või lõhnana, kui kõnnin allatuult…

Käena vaikselt lükkad kardinaid,
kui lambid hämaruses kustu said,
tuhvlitutid sahisemas öös,
kui tornikell kesklinnas tunde lööb.

Su teed veel ära annab uksekriiks,
hall vari… Ohe, mis teeb maisest priiks,
suur vaikus, kuhu mahub vihmasabin
ja üksinduseängi kartlik pabin.

Tean, et sind mu luigelaul ei aita.
Su tiibu koidukiired iialgi ei paita
ja minu järelhüüd on tühjusele kaja –
sul pole enam mind, ei ennast vaja.

Su lahkumine lõpeb, kui need read
on öeldud, kirja pandud nagu vead,
neis mälestus on loodud, kaunis vaid
ning palve… Armasta meid, elavaid.

(Pühendus: Johnny)

15. august 2015 by admin
Categories: Luuletused | Leave a comment