Sidekoeni südames
avatud on haavad,
kuni vaimu abiga
ükskord terveks saavad.

Mõni hing on õnnistus
ilma sündimata,
mõni raudse maskina
jätab kaeblemata…

Valgusena varjudes
hoidub reetmast end,
võõrusega harjudes
lõpuks kohanend.

Parimate soovidega
saadab saatus teda,
kuni seen või marjakobar
julgeb paljuneda –

kuni paksus vihmametsas
siristamas lind…
Nõndakaua hoiab elu
ilu kätel sind!

(Pühendus: Brit)