Elu on käsitöö

Mul oli kunagi üks tark käsitööõpetaja, kes pani meile südamele: “Käsitöö on niivõrd aeganõudev tegevus, et seda ei tasu kunagi üles tõmmata. Kui midagi ei meeldi, tehke sellest midagi muud!”

Ka minul oli varasemalt komme omatehtut julmalt üles harutada. See kehtis isegi elusituatsioonide ning suhete kohta. Kui midagi ei meeldinud või ei sobinud, siis likvideerisin lihtsalt kogu kupatuse. Kokkuvõttes mõjus asi ikkagi mõnevõrra destruktiivselt, tuleb tunnistada.

On väga huvitav jälgida ja kogeda, kuidas viimasel ajal peale auratransformeerumist olen ma võimeline looma uut millest iganes. Kui käsitöös midagi untsu läheb, võtan kiirelt teise suuna ja see, mis välja kukub, on paremgi kui plaanitu. Ning kahtlemata on elugi ülimalt aeganõudev üritus! Ei haruta mina enam seda üles, vaid loon aina uusi vorme ja mustreid. Ja “vanaks” või “sobimatuks” ei nimeta ma sellest enam sekunditki.