Eile kõndisin koeraga taas ühel loodusrajal ja korjasin prahti. Kõikvõimalikku prahti.

Siis tulin koju ja tegin www.luuletus.ee-sse luuletuse “loodusrada”:
korjasin jälle / prahti loodusrajal: / kommipabereid / jäätisepabereid / koorepakke / suitsupakke / heeringapakke / kalapulgapakke /pudelikorke / plastmasspudeleid / joogipurke / vettind konisid / ühe ribadeks seljakoti / toppisin ka / kotti
kas peaksin põlgama / inimest 
olen lihtsalt ise / keegi teine 

Ma arvan, et mina ei ole ainuke, kellel on häbi olla inimene. Inimene inimeste hulgas. Suurt pilti ma parem ei vaatagi, siis jääb häbistki väheks. Kuidas muuta midagi, mida ei saa muuta? Kuidas ujuda välja supist, mis on ühes potis?…
Olen lihtsalt keegi teine.

Olen rohkem kui Inimene, kes korjab prahti. Olen Haldjas, kes hoolib ja tunnetab. Olen Ingel, kes aitab ja hoiab. Olen Lill, kes õitseb ja kiirgab. Olen Muusika, kes laulab ja luuletab… Olen Keegi Teine.

Kes oled Sina?