Ja jälle külvan ma neid porgandeid –
ja jälle peenras hernest tokitan!
Ja varsti jälle pakilehve seon
ja ennast sünnipäevaks lokitan…

Nood, kellel päike aina krooni kohal,
ei saagi saama sellest aru vist,
kui elu juba ammu mööda läinud
ja nende poole hõljub valge rist…