Jää hüvasti, mu armas-kallis ema,
tean hästi, kuid ei enam tunne sind…
Ka lapsed kaotanud on vanaema –
jäi säraküünlast alles ainult ving.

Ei tea, miks peaksin hoidma norus pea
ja jagama neid kole-maotuid maid…
Ei tea, miks pole ma sul küllalt hea
ja miks peaks leinama ma elavaid?

Kas igatsen ma olematuid aegu,
kus tingimus ei katnud armastust?
Nii nagu näen ma seda pilti praegu:
ei ole tarvis kurba luuletust!

Teen ise valmis ahjusoojad kringlid,
peod pean ja oma peret kallistan –
ja kutsun külla kullasäras inglid
ning nende paistel rõõmus trallitan!