Õppisin, et vahel pole vahet,
on puudutus käel külm
või hoopis hell,
kas hindan sinu omadust
või tahet
või seda, mida lasub südamel…
Ehk seda, mis on varjul südamel.

Õppisin, et tihti
pole vaja
venitada kummi, kuni puruneb
unistusi,
mida hoitud kaua,
sest mõni asi niigi ununeb…
Jah, mõni asi niigi ununeb.

Õppisin, et sinu hoolde jätta
võin vabalt oma
lugemata lood
ja sammumata sammud,
mis mu hätta
sattununa kohale sa tood…
Mu üksi olles kohale sa tood.

Õppisin, et kitsaks jäänud rada
teeb käänakutes
pöörde millalgi –
ning avarust saab
juurde luuletada,
kui puhkemas on õide sirelid…
Kui jälle puhkend õide sirelid!

Ja õppisin, et paljust saabki
vähe
ja vähesest on enamgi kui küll –
sest sinuta
ma nagunii ei lähe,
ükskõik kui ahvatlev näib valev looritüll…
Ükskõik, et ahvatlev näib valge looritüll.