Tal olid kõrvalised silmad,
loomulikud lokid,
loomuldasa leebe maine,
paksud kirjaplokid.

Ta ei toksind arvutisse
uut identiteeti,
aga teisi ka ei sarjand –
miks tast lugu peeti.

Haruldaselt madal ego,
meeletumalt heitlik,
uskumatult siiras nägu
lõõbi taha peitlik.

Nagu väike Juhan Viiding
sebis kõigil jalus,
igihaljalt oodatuna
sisselaskmist palus…

Oli tihti, väga tihti
ingliks kõrvalistmel,
hoides alal tundekihti
ellujäämis-ristsel…

Lugudel on lihtsad lõpud,
õnnelikud ikka –
hommikusse õhtud veavad
inimhinge rikka.

(Pühendus: Ott Kilusk)