Ärkan elule
kasvaval kuul,
olen ladvaõun
pirnipuul,
räägin siilide-
usside keelt,
olen alati
oma meelt.

Ei ole ma
erudeeritud,
teadusteostest
maha kopeeritud,
kirjatükkidest
üles tsiteeritud,
vägitegude eest
premeeritud.

Siiski
olen Triinu kas
õnne- või tuhka-,
kes kunagi parsil
ei puhka,
kes loorberit taga
ei aja –
sest seda ma lihtsalt
ei vaja.