Jalutan sul vastu nagu makstud karmavõlg,
kunagisest hullust lennust alles tiivutu…
Kunagisest toetamisest valutundlik õlg,
puutepuhtail huultel ikka muie siivutu.

Jalutad mul vastu nagu valge maleruut –
võitmatu, kuid üksindusest tasakaalutu,
iseendast joobes – nagu viimsepäeva juut
tagaaetu, tõrjutu ja põlvil palutu.

Kohakuti jõudes ristub meie pilgumõõk,
süda kurku kerkib või siis kõhuõõnde vajub…
Ainsast hetkest piisab jälle, et saaks täis üks mõõt –
kuniks keha rahuneb, taas olevikku tajub.

Kaela kangeks sundides ei vaata seljataha,
sina küüsi vereni vist rusikaisse surud…
Koju jõudes voodijalutsisse heidad maha,
põhja nead kõik õppejõud ja jõhkrad vaimugurud.