Maga, mu kallis, maga.
On puu meil akna taga,
ta pimedas vaikselt oma kiikuvaid oksasid kehitab
ja sulle oma südamelehtedega uniselt lehvitab
pärast päevatööd:
“Head ööd!”
Maga, mu kullake, maga.

Maga, mu kallis, maga.
On kuu meil akna taga,
ta pilvede vahelt sulle magusasti naeratab läbi une,
nagu sind valgesse pehmesse vativoodisse heituma meelitaks:
“Tule, tule!”
Maga, mu kullake, maga.

Maga, mu kallis, maga.
On tuul meil akna taga,
ta heasti tasakesi sulle oma kauneimat vileviisikest luulutab
ja kosutavat parimast paremat unenäolist muinasjuttu
kuulutab:
“Vaata, vaata ruttu!”
Maga, mu kullake, maga.

Maga, mu kallis, maga.
On ingel meil akna taga,
ta helesinist armastuse haldjatolmu su ümber sädelema saadab
ja kogu uneaja öö valgusena su suletud silmi vaatab,
kaitstes sind:
“Lapseke, usu mind!”
Maga, mu kullake, maga.