Vahel ilmub keegi nägu
minu teele minu ette –
keegi, keda ma ei tunne,
tekitades silmapette,

et ma olen armastanud,
olen temast hoolinud,
kogu elu tema teemal
kujukesi voolinud…

Kuigi minust võib ta teha
mitu-setu laulusalmi –
rohkem peale seda ühte
minu sulest küll ei valmi.

Kogemata, lugemata
tuleb alla neelata
pisarad, mis tah’vad silmist
vaikselt välja voolata.

Keeldudega, käskudega
õiget teed ei juhata,
lembuseta embuseta
ei saa rinnal puhata…

Arm ei ole miski, mida
tühja kaevu raisata,
taevalaotusesse lihtsalt
olematuks paisata.