Leegil
pole armastust.
Tulel on vaid süda,
mida räsib kurvastus,
muudab sisuks tuha.
Jõud ja vägi hukkuvad
vastu tuuleklaasi,
liblikana nukkuvad,
nägemata aasi.

Tundeil
pole vabadust.
Vetel kõigest vool –
ta tegemistest sõltub ainult
kulus liikuv pool.
Kui on kaldad kinnised,
ägab kuivand maa.
On su meeled vindised,
neid avada ei saa.

Mõtteil
pole lennukust –
neid kannab puhas õhk.
Lämmatavat palavust
taastoodab umbne põhk.
Viidad kokku jooksevad,
kui rühid kiivas rada…
Su luuad tühja pühivad,
et teekond unustada.

Juurtel
pole julgestust.
Maa on ainult alus,
millel nagu sinulgi
on lõppematult valus
olemise eksistentsis
ammu rohtunud,
sest inimesed endaga
ei ole kohtunud.

Aga vaim
on igavene.
Tal on ükstapuha,
on sul viirus, depressioon
või jälle läkaköha,
kas täna üldse voodist tõusid,
välja vaatasid,
võimalusi eitasid
või mõnda jaatasid.

Tema naerab
kõige üle
pärast pikka pidu,
mis kannatuse tandritel
on vähendamas ridu…
Vaimu õnneks vaimustab
su karikas ka tilk –
nii rüübakem koos
põhjani
see elu silmapilk,
mu sõber.

(Pühendus: Leif)