Peatusteta ringi-rajal
asja kohtab mõnda,
inimest või lemmiklooma,
keda hindaks nõnda:

M i n u l e. Ma igal ajal
seda võtaks sülle,
kallistaks või silitaks või
lihtsalt tõmbaks ülle.

S i n u l e. Ma igal ajal
selle kingiks sulle
ja ei mingit süümepiina
pärast sünniks mulle.

T e m a l e. Ma igal ajal
soovitaksin seda,
kiidaks või ka putitaks
või laseks sigineda…

M e i l e. Kui ka iganes
ma ette võtan miski –
see on asi igavene,
vähendades riski.

T e i l e, tuleb tunnistada,
poleks palju anda:
võite saada ülejäänu,
viitsite kui kanda…

Aga n e i l e ma ei jagaks
isegi üht mõtet –
ainult kasutaksin iga
põgenemisvõtet!