Inimene ajab vist sageli sassi kaks omavahel seotud, samas vägagi erinevat tunnet: rahul ja õnnelik.
Kui ollakse rahul, ei pruugita olla õnnelik, ent kui ollakse õnnelik, võib – aga ei pruugi – olla rahul. Mina isiklikult kuulun viimaste hulka.
Õnne, õnnetunnet taga ajades aetakse tegelikult hoopis taga rahulolu, rahuldust, rahulikku olemist. Et ei oleks jama. Et oleks mõnus, tore, huvitav, hea – täpselt nii, nagu tahaks, nagu on vaja, nagu peab. Õnnetundega ei ole sellel eesmärgil midagi pistmist… Või on?
Rahul inimesed tunduvad mulle magavatena, rahulolematud ei erine neist kuigivõrd. “Õnn” kui selline on nende jaoks võrdne rahuloluga, mida nad on hetkel saavutanud või soovivad saavutada, aga ei suuda.
Õnnelikud inimesed on alati nii rahul kui ka rahulolematud samal ajal, sest maailmas on nii palju head ja ilusat – ja nii palju kurja ja koledat. Aga nad ei seosta õnne kunagi millegi saavutamisega. Tõeliselt õnnelikud inimesed on need, kes näevad läbi polaarsuse loorist ja tajuvad, et palju on teha, aga palju on ka juba tehtud. Nad ei ole kunagi rahul, kuid nad on alati rahus. Lihtsalt ärkvel.