Sa tulid unes –
palud lambi läita
ja leinates
silm veega täita.
Ma pole ema
ega eksist arm,
vaid noorusmälestus –
ammune lavasarm…
Kuid praegu tunnetan,
et hoiad minust…
Kaost ennetan
ja räägin sinust:

su tinglik elutee
on ikka valla,
kas oled üleval
või kuulud alla…
Ei saada armastust,
kui pikalt palud…
Veel veidi kannatust!
Ma tean, et talud…
On tihti inimlaps
ju poolest pime
ka valges valguses –
see pole ime…

Ma annan lambi nüüd
su enda kätte
ja peosse surun virna
salvikrätte –
sest õppima pead ikka
omaette,
et mida tead ja teed,
loob ringid vette…

Sa päris inglitel
nüüd võta käest –
nad veavad üle sind
sest ängimäest…
Ja ära kahtle:
oled südames –
meel paigas mul
ka ringi liikudes!

Su kaunist ilmet
toitku tasakaal.
Ei ole lihtne siin –
ei unemaal…
Head teed… Pea püsti,
julgelt edasi!
Mind teele saatsid
ükskord sedasi…
Nüüd ütlen sama:
sa ei kartma pea –
kui süda lahti,
hoiad selge pea.

Ma vahel mõttes sulle
külla tulen,
kui aega saan ja hetkeks
silmad sulen…
Uks lahti on,
kui linki vajutad –
sa ainsa hetkega
kõik vale hajutad.
Maa kihis kinni olla
küll ei tasu,
kui just üks harjumus
su peal ei lasu…
Ehk mitte! Hüvasti.
Su tee on pikk!

Sind ikka kandlel saatku
Ime-lik!

(Pühendus: Aare)