Varusin vaistu ja
varusin vett,
läksin rändama metsadest läbi.
Korjasin kastet ja
lillede mett,
pihku poetasin õnnekäbi.

Nii tundsin ma teed
ja eksisin vähe,
puud olid sõprade sõbrad…
Lehtede sõnumeid
lugesid need,
tõe jälgedel hoidsid põdrad.

Varusin vaistu,
kandsin pärgasid peas…
Nüüd olengi metsadest läbi.
Aga varuda mida
inimloomade seas –
…kui ettegi juba on häbi?