Istun, vaatlen möödakäijaid teel. Käib kohvikutes päeva müügimadin.
Suudlemas tudengid on Rae ees ikka veel. Ei sega neid purskkaevu püsiv pladin.

Ma ootan, aga mida, pole selge. Üks Luuletus lä’eb mööda püstipäi.
On peale teda pilk tuntavalt helge. Ta kahjuks teistes linnades ei käi.

Näen järjekordset tarka naljahammast. Eluaegne ülikooli fänniklubi.
Ronib Pirogovis üles piki sammast. Hoiab pöialt talle Püssirohu pubi.

Sild silla kõrval toestab Emajõge. Pajud kallastest ei lase iial lahti.
Vool mere poole kannab lodjanõge. Aeg üle Toomemäe peab visa-vaprat vahti.

Hakkisid ei armastata enam. Masin kraaksub häiret kaunis pargis.
On ilma pasata ju jäätist süüa kenam. Küll tundeid tekitab see tööta Sitahargis.

Maas kodu leidnud miljon munakivi. Neid lihvimas on miljard paari kingi.
Möödub kirikuist, suus keel, turistirivi. Kohalik haruharva jalutab suurt ringi.

Hoonetes käib sisuline elu. Pole palju mahti poeski roomata.
Tuleb suhelda ja luua keskustelu. Hiljem vabadust saab Raadil hoomata.

Botaanika on aeda kinni pandud. Hõrgust Supilinnast rüübatud on jupp.
Kamp lilleklumpi pidutsema randub. Väraval on kutsuv kellanupp.

Pea kohal Festivali plakatite ribad. Kulutatud kangaid mitu meetrit.
Ruttu sammu, seljalülid sirgu sibad. Susse põrnitsevad seitse Pingi-Peetrit.

Kuulsat Turu-maja märgib ainult Siga. Kaubamaja küljel kümme kuulutust.
Selle müüjatel on kõigest poolteist viga. Nende liha vajaks vahel tuulutust.

Juba Tähetorni trepil tõusvad tähed. Vargsi hämarusest koorub tibisid.
Sisehoovisid on rohkem vast kui vähe. Ent pimedas võib murda ribisid.

Tungleb mulistavaid, kulistavaid mehi. Nooremaid ja vanu – õigeid, valesid.
Kaetud, paljastatud, võltse, ehtsaid kehi. Armu otsivaid ja igatsevaid palesid.

Tõusen, järgin uneskäijaid teel. Etendused lõpetanud teemad.
Kohtumistest puhastunud meel. Süttib latern, Sisevete Saatkond eemal.

Tühjaks mänguplatsid jäänud, lasteaiad. Liivakastidesse hiilib kassiroju.
Sõiduteed on ilma autodeta laiad. Jalgrattarajal kõmbin kirgastunult koju.