vorm võib olla
nii ja naa
korv või
kott
või muu huinaa

isa
oled kui kuu
mis peegeldab päikest
kuigi on pime
oled kui puu
mis kätel kannab
suurt ja väikest
hoiab oma ja võõrast
tundmata nime
sa oled kui kalju
mis kaugelt paistab
nii vägev ja võimas
kuid lähedalt
armas
ja justnagu tuul
mis hoolega pühib kõik lehed
sügisekuul –
kojamees varmas

isa
tänan – tänan ning
palun sind täna
hoia end
kuni saan suureks
siis olla võid lisaks
kui vanem
mu vend

(Sanya)

Sünnipäev või sünniöö – hakkab vaimu tunnitöö.
Algas sul’gi suund ja siht, igal rajal eri kiht…

Igal aastal visa hing
hoiab hinge –
veel üks ring…
Kas ma jõuan, kas
ma saan… tõusen taeva,
laskun maa’n…

VIHMAPILVEL TULI MÕTE
TÄNA MITTE NUTTA,
MUIDU JÄÄVAD KUMMIKUTES
LAPSED KINNI MUTTA.
MÕTLES – LASEN HOOPIS ALLA
PAKSULT LAIA LUND,
SAAVAD SIIS APRILLI TEHA,
KUI ON KOOLITUND!

ÕPETAJA PALUKS VÕTTA
LASTEL KOTIST KÄÄRID,
SEST ON MEISTERDADA VAJA –
TULEMAS JU NÄÄRID!
LAPSED AGA RAPUTAKSID
PEAD JA JUUKSEID MÄRGI,
SEST ET KATKI KOOLIMAJA –
VIHM EI JÄÄNUD JÄRGI!

Iga puu on hiis –
põlislaane seeme.
Hoiab ümbert maa,
nagu meie teeme.

Paigalseis või reis –
üks ja sama tiir.
Iga homset algab
kuldne päiksekiir.

On’s iga ilus tuba
püha ruum?
Samm tihti otsib pinda –
külm, ei kuum…
Silm sageli seab silda
üle vee,
kuid hoopis, palju kaugemalt
käib tee…

Kus pesa teeb siis pühadus
Maa peal?
Siinpoolsus kohal on
ehk mujal, seal?
Ports priiust äkki enne
luua vaja?
Eesminejad vast valin’d
teise raja…

Maa ise teab,
mis oma’l pühaks peab!
Sa – inimene – osaled,
kui veab…
Kui usaldad, et Maa
on pühamaa!
Nii tarkadega
eksida ei saa.

Südametest sobituvad kokku eluringid –
selle teevad lihtsaks, kauniks kalleimate kingid!
Mööda ringi kõndides Sa ise väikseks lähed…
Kuni särad kaugemaltki, kui kõik taevatähed!!!

(Pühendus: Tessa)

Taevas, luba inglisadu,
et me leiaks õigeid radu –
et me ära tunneks need,
kes juhatavad
koduteed!

Mida ma kaotan,
kui ma ei võida?
Kuhu ma jõuan,
kui üldse ei sõida?
Kellega räägin,
kui vaikib mu suu?
Kuidas ma valin,
kui huvitab muu?

Haaravad pihud
hoidmas on liiva.
Pudiseb teri…
neid haare ei riiva.
Pakume sõbrale
avatud kätt.
Hinnaks on, teadagi –
hüvastijätt.

Puhun lõkkele
su silmad,
armas uba:
aja-aja
idusid,
kevad juba!

Peagi tuleb
suvi, sügis,
saabub tali –
elu, mis sul käes,
ei ole
kõigest nali…

Hinga – hinga
julgemini
sisse sõõm,
allapoole kasvata
sügav rõõm!

Üles-üles,
maailm on
ärganud –
ja mina olen
sindki, kallis,
märganud!

Ma olen siin olnud,
olen siin käinud –
olen neid tuhandeid
kordasid näinud…
Maailmameredel uppuvad
laevad
ei ole küll enam
mu valud ja vaevad!

Kust leida elu, mis
pakuks ka uut?
Loteriivõitude vahele
suurt
sügavat rahuldust
pakkuvat retke –
aega, mis pühitseks
ainsamat hetke…

Ma tahaksin rääkida lugu,
et kuidas kõik alguse sai,
et kuidas sa tulid ja mulle
korraga selgemaks sai,
et maailm ei olegi väike –
kuid tee ei olegi lai…
Et tunded on tunded ja neile
rajaneb sepik ja sai
ja mõte ja meeled ja mälu
ja kohati kohatu kolu,
sunnid ja süüd ja seadus,
kõik väärtuslik
elu ja olu.

Mis teeb paduvabast värsist
luuletuse?
Kes loob rajuräsus ilmast
tuuletuse? –

nii et peatub inimene,
seiskub hing?
Võlub nii, et punktipipar
tundub ring –
nii et sõnadel on äkki
ruum ja vahe,
nii et korraga on tundeil
tuum ja tahe?

Ega riimgi ole võsas
puude raiumine…
Miskit mõtlematut eeldab
sisuks laiumine…

Ole tänatud siin,
armas luuletaja!
Sinu keelemeelt meil
oli
ja on vaja.

(Pühendus: in memoriam Ellen Niit)

Näen tõusmas lobedat
lausumist,
langemas head –
vaikimas südameid,
rääkimas nobedat
pead.

Sõnade seadmisi
oskavad, mõistavad
paljud…
Aga tõelisi teadmisi
tõestada ei saa
nii valjult.

Istun, vaatlen möödakäijaid teel. Käib kohvikutes päeva müügimadin.
Suudlemas tudengid on Rae ees ikka veel. Ei sega neid purskkaevu püsiv pladin.

Ma ootan, aga mida, pole selge. Üks Luuletus lä’eb mööda püstipäi.
On peale teda pilk tuntavalt helge. Ta kahjuks teistes linnades ei käi.

Näen järjekordset tarka naljahammast. Eluaegne ülikooli fänniklubi.
Ronib Pirogovis üles piki sammast. Hoiab pöialt talle Püssirohu pubi.

Sild silla kõrval toestab Emajõge. Pajud kallastest ei lase iial lahti.
Vool mere poole kannab lodjanõge. Aeg üle Toomemäe peab visa-vaprat vahti.

Hakkisid ei armastata enam. Masin kraaksub häiret kaunis pargis.
On ilma pasata ju jäätist süüa kenam. Küll tundeid tekitab see tööta Sitahargis.

Maas kodu leidnud miljon munakivi. Neid lihvimas on miljard paari kingi.
Möödub kirikuist, suus keel, turistirivi. Kohalik haruharva jalutab suurt ringi.

Hoonetes käib sisuline elu. Pole palju mahti poeski roomata.
Tuleb suhelda ja luua keskustelu. Hiljem vabadust saab Raadil hoomata.

Botaanika on aeda kinni pandud. Hõrgust Supilinnast rüübatud on jupp.
Kamp lilleklumpi pidutsema randub. Väraval on kutsuv kellanupp.

Pea kohal Festivali plakatite ribad. Kulutatud kangaid mitu meetrit.
Ruttu sammu, seljalülid sirgu sibad. Susse põrnitsevad seitse Pingi-Peetrit.

Kuulsat Turu-maja märgib ainult Siga. Kaubamaja küljel kümme kuulutust.
Selle müüjatel on kõigest poolteist viga. Nende liha vajaks vahel tuulutust.

Juba Tähetorni trepil tõusvad tähed. Vargsi hämarusest koorub tibisid.
Sisehoovisid on rohkem vast kui vähe. Ent pimedas võib murda ribisid.

Tungleb mulistavaid, kulistavaid mehi. Nooremaid ja vanu – õigeid, valesid.
Kaetud, paljastatud, võltse, ehtsaid kehi. Armu otsivaid ja igatsevaid palesid.

Tõusen, järgin uneskäijaid teel. Etendused lõpetanud teemad.
Kohtumistest puhastunud meel. Süttib latern, Sisevete Saatkond eemal.

Tühjaks mänguplatsid jäänud, lasteaiad. Liivakastidesse hiilib kassiroju.
Sõiduteed on ilma autodeta laiad. Jalgrattarajal kõmbin kirgastunult koju.

Ehita oma lossitrepp
nii kõrge kui saad,
et need, kes jagavad sinuga
sama vaadet,
näeksid kaugeimat merd
ning tõotatud maad.

Lao oma lossiaed
nii avar kui saad,
et need, kes tantsivad sinuga
ühes taktis,
mahuksid ära ka siis,
kui tornitrepp
juhtub olema katki…

Ja kasta enda päevade peenraid
ka siis, kui
need on tühjad,
sest kuu kasvab ja kahaneb,
kevad tuleb ja lä’eb,
aga kõrgus ja avarus
toovad kohale need, kes
otsivad kohta
oma lillele.

(Pühendus: Katrin)

Minu lemmikaeg on pärastlõuna,
kui uss on juba uuristanud õuna,
rammestus nii kontides kui keres
ja madalik on soojaks läinud meres.

Siis ma võtaks julgelt riidest lahti,
kui naabrimees ei pea veel aknal vahti…
Su kõrval lesiks hetke või ka paar,
kuni jälle hing ja mõistus klaar.

Ma tunnetaksin, kuidas süda lööb,
minut krõbistades tunnipitsat sööb,
kuidas elu muutub tasapisi ajaks,
ilma et ma seda juurde vajaks!

Ma kuulaks, kuidas vaikselt tiksub kell,
kuis tuviparv lööb laulu katusel…
Õhku joonistaksin sõrmesüdameid
– ja ära ma ei kustutakski neid!

Kellelgi on vaja
sinu luuletust,
tasuta ja vaba
pinde puudutust…
Hei, ma olen ka
täitsa muidusööja –
lahe inimene,
liblest kellalööja!

Olen olnud siin,
kuid mitte nii.
Olnud sinuga,
kuid mitte alati.
Lipsab võrgusilmast
läbi kalake –
kukub kogemata
nina ette palake.

Oh neid sillerdusi,
värve säravaid
peegeldumas mööda
vete tänavaid!
Olen olnud siin,
kuid üldse mitte nii…
Veteks pisaraid
ma nutsin
kunagi.

Ma pole iial tahtnud
nõnda rännata,
pakkide ja kohvritega
jännata,
rakettidega võidu
päikest jahtida,
kaugelt-kõrgelt
niidumurru vahtida.

Olen tahtnud olla
seal, kus sina,
leida üles põld, kus
kasvab lina,
sõber olla sipelga ja
teoga,
allika seest juua
kahe peoga…

Ma pole iial tahtnud
nõnda sebida,
piletite kontse-kandu
rebida,
tarbida fitnessi ja
kultuuri,
näha lõhkujaid ja
tahmalinnu suuri.

Olen ikka tahtnud
joosta paljajalu,
tunda eestlasele omast
hingevalu,
kanda metsa vahel
pitsi ja ka roosat,
mõista mõistukeeles
luuletust ja proosat…

Ma pole tahtnud olla
nõnda vaba,
et ununevad kruusateed
ja raba,
väiksed sillad üle oja,
järveveed,
üksindus ja
puutumata vaikused…

Olen tahtnud teha
nurmenukupärga,
hommikuti nuusutada
kastemärga,
keset trimmimata
lopsakust ja lodu
olla seal, kus
ongi
minu päris kodu.

Metsa hoiab
iga puu.
Vesi toetab
kaldaäär.
Kalju ümber
pilve käed.

Kaaslast laimab
inimsuu…
Arva, õige mis
ja väär.
Arva, keda
kõigis näed.

hetk on lihtne
hetk on puhas
hetkel süda
õiges kohas

hetke pärast
kõik on paigas
siin ja seal on
samas taigas
kokku lahku
kõik on üks
nagu merel
vesipüks

si ja so on
sama noot
null ja seitse
sama kvoot
sa ja ma on
sisu sees
must ja valge
naine-mees

hetk on üksi
hetk on püha
hetke kaudu
sünnid üha
hetke najal
sirge tee
rahu rajal
kulgeb see

hetk on vaba
hetk on puhas
hetkes oled
omas kohas
hetke abil
liidab pool
teise poole
tervel lool

Olgu sul alati meeles,
mis tegelikult on tähtis –
hing kõneleb tuhandes keeles
ning vahel peab vaatama tähti…
Et selguks ja selgineks tõde,
et lapsed on olevik
ja sina kui nende sõber
oled varem kui
tulevik!

Kas oled alanud seinast ja laest,
ainsamast kahvlist ja üksikust noast?
Alanud kruusast, savist ja paest –
sulgenud silmad, kus tuul puhub toast?

Kas oled leppinud päevad ja ööd,
et polegi paljukest, mida sa sööd,
et polegi midagi kui ainult tööd –
kuni on parajaks kasvanud vööd?

Kas oled vaadanud, kiiganud ellu
kaugelt – sest lähemalt ei ole lastud -,
talletand pilte ja paiku su mällu,
et oleks jõudu, kui aeg tuleb vastu?

Kas oled kuulanud mõtteid ja juttu,
nagu seal polekski sinuga seotut?
Katsunud peitudes pageda uttu,
varjata iseend, näotut ja teotut?

Kas oled uskunud pahet ja pattu,
sest sel on olnud nii õhetav jume?
Sattunud süütuna valede lattu,
kobanud pimedas, tüdind ja tume?

Kas oled liikunud ühtlases ringis,
saamata aru, mis pidu see on –
miks on kõik moodide küüsis ja kingis,
tundmata rõõmu, kes keegi neist on?

Kas oled unustand pikema pilgu
sinna, kus aken või silmapiir lai?
Mõelnud, miks minu täht enam ei vilgu
või kuhu mu soojendav päikene sai?

Kas oled kartnud, et jääbki kõik nii
ja keegi ei tea ega tunnegi teed –
et miski sest padrikust välja ei vii,
kus ainsadki hüüdjad on eksinud need?
…

Kas oled alanud seinast ja laest,
ainsamast kahvlist ja üksikust noast?
Siis peaksid teadma, et sinuga koos
keegi saab maitsema parimast roast.

Päike tõuseb jälle varem,
paitab metsa,
aitab linna.
Nüüd on kõigil,
kõigel parem –
taas saab
suurte sammudega
valgusesse minna!

Oh armas aeg,
sa kallis taevas,
on põhjas paat,
kui diiva laevas…!

Ei kõlba üks,
ei sobi teine –
nii üle parda
käib tärnieine…
Ei ripu siit,
ei tilgu sealt,
ei ole asjad
täpipealt…
On kole ohh
ja vale ahh,
kõik teised süüdi –
täitsa krahh!

Kui arvad, kerge
on ankruvise,
siis astu ringi
ja proovi ise!
Kui arvad, parv all
on valet kuju,
siis pista tasku
see kehva tuju –
või jalad selga
ja üksi uju…
Ei ole meilgi
siin mitut vaati,
kui ilm ei soosi
sünnist saati.
Aga hing
ei tooda praaki,
isegi kui
pole saaki!

Armas aeg,
oh kallis taevas,
paat põhja läeb,
kui daame laevas…

Ma ei taha rahvatantsu,
Paganat ja Kaval-Antsu,
Vargamäed ja Kivirähki,
ahnet naist ja väega vähki…

Tahan olla metsa poole,
sisu luua oma loole,
järgida, mis muutumas –
tiivad pilvi puutumas!

Ükskord ma paistsin väljast,
kuid muutusin kordades seest –
ja enam ei tuntud mind ära,
kui vaadati tagant või eest –

ära tundsid vaid need, kes kõrval
käsi hoidsid ning toetasid õlgu…
Neid minagi siiani tunnen,
sõna-haaval nii tasudes võlgu.

kõigil on palju öelda
aga on’s meil
mida kuulata
taevas on tähtede vahel
tuhandeid riike
aga tee või tinade tina
räägi, röögi või rebi –
keegi ei ulata
ikka maa peal siin sebi
tööta ja söö
rüga mära ja muulata
naeratus suul

vaasidesse sobivad
igat sorti roosid
vooditesse kobivad
igat värki poosid
silmadesse sünnivad
igat masti värvid
mida läbistavad
igat sorti närvid
(aga vaata, kuhu su silmad vaatavad
muidu prillide tagant
hakkavad piiluma saatanad)

poodidesse sobivad
igat liiki letid
kartuli- ja jahukotid
mida närinud tont-teab-
mis rotid
kõiksugu ketid
piimad ja petid
kodudesse sobivad
igat sorti ahjud
kuid – kui need põlevad
kes kannab kahjud
postkastidesse potsatab
paberi pahnaving
millest kinni
jääb iga sureliku hing

külm, külm, külm
külm on – on külm

taevas maad hoiab
aga kas maine toidab taevast
mis vajab tuld ja tulemist
sinus ja minus
neis ja teis
saiasordiga, mis
valust ja vaevast
kokku klopitud
kõrisse topitud
tulgu keegi appi
ei taha sappi

taskutesse sobituvad
igat sorti käed
ette ja taha
vahepeale ja sisse
passiks iga maiguga raha
aga ei taha
kas sa näed
kui päevad on teistest
teistsugust sorti
vajad lillelist, päikest ja torti
muutust väikest
mis avardaks sortimenti
sest oled täieõiguslik tuus
laulud suus
ja ei mõtlegi maksta renti
siin ekvaatori talveaias
ent sisuliselt laias
tillukesel killukesel platsil
kus magusa- ja pipramaias
on priskelt õnnelik, sest
talle sobib nii see kui teine
rändurieine

soe, soe, soe
soojem on – veel soojem

kõigil on oi kui palju öelda
aga on’s seal
mida kuulata
meil, kes me
teame kõike
näeme kõike
vaeme kõike
ja ei vaevugi lõikama lõike
ühestki koogisordist
osa võtma rahvaspordist
nimega pullipall
pilvede all