Kes mind tunneb,
kes mind teab,
see ka rohkem
kalliks peab.

Ristis koivad,
käed kui kringel,
olen vahel
anti-ingel –

aga tõesti
väga vahel:
siis, kui kõigun
jalgel kahel,

kui on maailm
metsa pannud,
tõde ohjad
ära an’nud –

siis ma olen
tõesti vait
või lõugan nagu
ah-sa-mait.