Oh armas aeg,
sa kallis taevas,
on põhjas paat,
kui diiva laevas…!

Ei kõlba üks,
ei sobi teine –
nii üle parda
käib tärnieine…
Ei ripu siit,
ei tilgu sealt,
ei ole asjad
täpipealt…
On kole ohh
ja vale ahh,
kõik teised süüdi –
täitsa krahh!

Kui arvad, kerge
on ankruvise,
siis astu ringi
ja proovi ise!
Kui arvad, parv all
on valet kuju,
siis pista tasku
see kehva tuju –
või jalad selga
ja üksi uju…
Ei ole meilgi
siin mitut vaati,
kui ilm ei soosi
sünnist saati.
Aga hing
ei tooda praaki,
isegi kui
pole saaki!

Armas aeg,
oh kallis taevas,
paat põhja läeb,
kui daame laevas…