Sa ei tohiks mõeldagi neist asjust, millest räägid
minuga, kui mitte keegi kuskil pealt ei näe…
Tegelikult tahaksin vaid olla vaikselt kõrval,
tasakesi südameni libistada käe

ja silitada loomakest, kes ikka pisut turris,
tohutumas kõrbes hüüda üksi hüljatut…
Abistada ühte hinge, kinnisilmi proovib
kes kasta õitsemiseni ka taime viljatut.

Sa ei tohiks iial teha asju, millest mõtled,
minuga, – sest ma ei ole kindel, kas sa tead –
oled katastroofiliselt veidi ära eksind
oletustes, kes ma olen ja mind kelleks pead.