Kas oled alanud seinast ja laest,
ainsamast kahvlist ja üksikust noast?
Alanud kruusast, savist ja paest –
sulgenud silmad, kus tuul puhub toast?

Kas oled leppinud päevad ja ööd,
et polegi paljukest, mida sa sööd,
et polegi midagi kui ainult tööd –
kuni on parajaks kasvanud vööd?

Kas oled vaadanud, kiiganud ellu
kaugelt – sest lähemalt ei ole lastud -,
talletand pilte ja paiku su mällu,
et oleks jõudu, kui aeg tuleb vastu?

Kas oled kuulanud mõtteid ja juttu,
nagu seal polekski sinuga seotut?
Katsunud peitudes pageda uttu,
varjata iseend, näotut ja teotut?

Kas oled uskunud pahet ja pattu,
sest sel on olnud nii õhetav jume?
Sattunud süütuna valede lattu,
kobanud pimedas, tüdind ja tume?

Kas oled liikunud ühtlases ringis,
saamata aru, mis pidu see on –
miks on kõik moodide küüsis ja kingis,
tundmata rõõmu, kes keegi neist on?

Kas oled unustand pikema pilgu
sinna, kus aken või silmapiir lai?
Mõelnud, miks minu täht enam ei vilgu
või kuhu mu soojendav päikene sai?

Kas oled kartnud, et jääbki kõik nii
ja keegi ei tea ega tunnegi teed –
et miski sest padrikust välja ei vii,
kus ainsadki hüüdjad on eksinud need?
…

Kas oled alanud seinast ja laest,
ainsamast kahvlist ja üksikust noast?
Siis peaksid teadma, et sinuga koos
keegi saab maitsema parimast roast.