Vahel mõtlen valgest laevast,
sellist valgel hobusel…
Kuigi kujutamas taevast
elu moel mul kodusel.

Nägin ükskord valget laeva
lähenemas kaugusest –
seal, kus vesi tõstab taeva
välja oma raugusest.

Valge laev see kandis randa
suurel hulgal kaasasid:
vürste, kunne ja korsaare,
kindraleid ja pašasid.

Sõitsid maale pikas rivis,
lipsumõõgad vehkimas,
kübaratel kirjud suled
armusoove ehtimas.

Valge laev on saetud ammu
lossitorni laastudeks,
valge hobu kaaslane mul
pidudeks ja paastudeks…

Aga prints see lasi jalga,
vaatamata tagasi –
nägin teda unes kord, kui
sügavamalt magasin.

Mõtlen vahel valgest laevast,
sekka sellist hobusel…
Kes nüüd kannupoisina
elab keldrikorrusel.