vorm võib olla
nii ja naa
korv või
kott
või muu huinaa

isa
oled kui kuu
mis peegeldab päikest
kuigi on pime
oled kui puu
mis kätel kannab
suurt ja väikest
hoiab oma ja võõrast
tundmata nime
sa oled kui kalju
mis kaugelt paistab
nii vägev ja võimas
kuid lähedalt
armas
ja justnagu tuul
mis hoolega pühib kõik lehed
sügisekuul –
kojamees varmas

isa
tänan – tänan ning
palun sind täna
hoia end
kuni saan suureks
siis olla võid lisaks
kui vanem
mu vend

(Sanya)

Sünnipäev või sünniöö – hakkab vaimu tunnitöö.
Algas sul’gi suund ja siht, igal rajal eri kiht…

Igal aastal visa hing
hoiab hinge –
veel üks ring…
Kas ma jõuan, kas
ma saan… tõusen taeva,
laskun maa’n…

VIHMAPILVEL TULI MÕTE
TÄNA MITTE NUTTA,
MUIDU JÄÄVAD KUMMIKUTES
LAPSED KINNI MUTTA.
MÕTLES – LASEN HOOPIS ALLA
PAKSULT LAIA LUND,
SAAVAD SIIS APRILLI TEHA,
KUI ON KOOLITUND!

ÕPETAJA PALUKS VÕTTA
LASTEL KOTIST KÄÄRID,
SEST ON MEISTERDADA VAJA –
TULEMAS JU NÄÄRID!
LAPSED AGA RAPUTAKSID
PEAD JA JUUKSEID MÄRGI,
SEST ET KATKI KOOLIMAJA –
VIHM EI JÄÄNUD JÄRGI!

Iga puu on hiis –
põlislaane seeme.
Hoiab ümbert maa,
nagu meie teeme.

Paigalseis või reis –
üks ja sama tiir.
Iga homset algab
kuldne päiksekiir.

On’s iga ilus tuba
püha ruum?
Samm tihti otsib pinda –
külm, ei kuum…
Silm sageli seab silda
üle vee,
kuid hoopis, palju kaugemalt
käib tee…

Kus pesa teeb siis pühadus
Maa peal?
Siinpoolsus kohal on
ehk mujal, seal?
Ports priiust äkki enne
luua vaja?
Eesminejad vast valin’d
teise raja…

Maa ise teab,
mis oma’l pühaks peab!
Sa – inimene – osaled,
kui veab…
Kui usaldad, et Maa
on pühamaa!
Nii tarkadega
eksida ei saa.

Südametest sobituvad kokku eluringid –
selle teevad lihtsaks, kauniks kalleimate kingid!
Mööda ringi kõndides Sa ise väikseks lähed…
Kuni särad kaugemaltki, kui kõik taevatähed!!!

(Pühendus: Tessa)

Taevas, luba inglisadu,
et me leiaks õigeid radu –
et me ära tunneks need,
kes juhatavad
koduteed!

Mida ma kaotan,
kui ma ei võida?
Kuhu ma jõuan,
kui üldse ei sõida?
Kellega räägin,
kui vaikib mu suu?
Kuidas ma valin,
kui huvitab muu?

Haaravad pihud
hoidmas on liiva.
Pudiseb teri…
neid haare ei riiva.
Pakume sõbrale
avatud kätt.
Hinnaks on, teadagi –
hüvastijätt.

Puhun lõkkele
su silmad,
armas uba:
aja-aja
idusid,
kevad juba!

Peagi tuleb
suvi, sügis,
saabub tali –
elu, mis sul käes,
ei ole
kõigest nali…

Hinga – hinga
julgemini
sisse sõõm,
allapoole kasvata
sügav rõõm!

Üles-üles,
maailm on
ärganud –
ja mina olen
sindki, kallis,
märganud!

Ma olen siin olnud,
olen siin käinud –
olen neid tuhandeid
kordasid näinud…
Maailmameredel uppuvad
laevad
ei ole küll enam
mu valud ja vaevad!

Kust leida elu, mis
pakuks ka uut?
Loteriivõitude vahele
suurt
sügavat rahuldust
pakkuvat retke –
aega, mis pühitseks
ainsamat hetke…

Ma tahaksin rääkida lugu,
et kuidas kõik alguse sai,
et kuidas sa tulid ja mulle
korraga selgemaks sai,
et maailm ei olegi väike –
kuid tee ei olegi lai…
Et tunded on tunded ja neile
rajaneb sepik ja sai
ja mõte ja meeled ja mälu
ja kohati kohatu kolu,
sunnid ja süüd ja seadus,
kõik väärtuslik
elu ja olu.

Mis teeb paduvabast värsist
luuletuse?
Kes loob rajuräsus ilmast
tuuletuse? –

nii et peatub inimene,
seiskub hing?
Võlub nii, et punktipipar
tundub ring –
nii et sõnadel on äkki
ruum ja vahe,
nii et korraga on tundeil
tuum ja tahe?

Ega riimgi ole võsas
puude raiumine…
Miskit mõtlematut eeldab
sisuks laiumine…

Ole tänatud siin,
armas luuletaja!
Sinu keelemeelt meil
oli
ja on vaja.

(Pühendus: in memoriam Ellen Niit)

Näen tõusmas lobedat
lausumist,
langemas head –
vaikimas südameid,
rääkimas nobedat
pead.

Sõnade seadmisi
oskavad, mõistavad
paljud…
Aga tõelisi teadmisi
tõestada ei saa
nii valjult.

Istun, vaatlen möödakäijaid teel. Käib kohvikutes päeva müügimadin.
Suudlemas tudengid on Rae ees ikka veel. Ei sega neid purskkaevu püsiv pladin.

Ma ootan, aga mida, pole selge. Üks Luuletus lä’eb mööda püstipäi.
On peale teda pilk tuntavalt helge. Ta kahjuks teistes linnades ei käi.

Näen järjekordset tarka naljahammast. Eluaegne ülikooli fänniklubi.
Ronib Pirogovis üles piki sammast. Hoiab pöialt talle Püssirohu pubi.

Sild silla kõrval toestab Emajõge. Pajud kallastest ei lase iial lahti.
Vool mere poole kannab lodjanõge. Aeg üle Toomemäe peab visa-vaprat vahti.

Hakkisid ei armastata enam. Masin kraaksub häiret kaunis pargis.
On ilma pasata ju jäätist süüa kenam. Küll tundeid tekitab see tööta Sitahargis.

Maas kodu leidnud miljon munakivi. Neid lihvimas on miljard paari kingi.
Möödub kirikuist, suus keel, turistirivi. Kohalik haruharva jalutab suurt ringi.

Hoonetes käib sisuline elu. Pole palju mahti poeski roomata.
Tuleb suhelda ja luua keskustelu. Hiljem vabadust saab Raadil hoomata.

Botaanika on aeda kinni pandud. Hõrgust Supilinnast rüübatud on jupp.
Kamp lilleklumpi pidutsema randub. Väraval on kutsuv kellanupp.

Pea kohal Festivali plakatite ribad. Kulutatud kangaid mitu meetrit.
Ruttu sammu, seljalülid sirgu sibad. Susse põrnitsevad seitse Pingi-Peetrit.

Kuulsat Turu-maja märgib ainult Siga. Kaubamaja küljel kümme kuulutust.
Selle müüjatel on kõigest poolteist viga. Nende liha vajaks vahel tuulutust.

Juba Tähetorni trepil tõusvad tähed. Vargsi hämarusest koorub tibisid.
Sisehoovisid on rohkem vast kui vähe. Ent pimedas võib murda ribisid.

Tungleb mulistavaid, kulistavaid mehi. Nooremaid ja vanu – õigeid, valesid.
Kaetud, paljastatud, võltse, ehtsaid kehi. Armu otsivaid ja igatsevaid palesid.

Tõusen, järgin uneskäijaid teel. Etendused lõpetanud teemad.
Kohtumistest puhastunud meel. Süttib latern, Sisevete Saatkond eemal.

Tühjaks mänguplatsid jäänud, lasteaiad. Liivakastidesse hiilib kassiroju.
Sõiduteed on ilma autodeta laiad. Jalgrattarajal kõmbin kirgastunult koju.

Ehita oma lossitrepp
nii kõrge kui saad,
et need, kes jagavad sinuga
sama vaadet,
näeksid kaugeimat merd
ning tõotatud maad.

Lao oma lossiaed
nii avar kui saad,
et need, kes tantsivad sinuga
ühes taktis,
mahuksid ära ka siis,
kui tornitrepp
juhtub olema katki…

Ja kasta enda päevade peenraid
ka siis, kui
need on tühjad,
sest kuu kasvab ja kahaneb,
kevad tuleb ja lä’eb,
aga kõrgus ja avarus
toovad kohale need, kes
otsivad kohta
oma lillele.

(Pühendus: Katrin)

Minu lemmikaeg on pärastlõuna,
kui uss on juba uuristanud õuna,
rammestus nii kontides kui keres
ja madalik on soojaks läinud meres.

Siis ma võtaks julgelt riidest lahti,
kui naabrimees ei pea veel aknal vahti…
Su kõrval lesiks hetke või ka paar,
kuni jälle hing ja mõistus klaar.

Ma tunnetaksin, kuidas süda lööb,
minut krõbistades tunnipitsat sööb,
kuidas elu muutub tasapisi ajaks,
ilma et ma seda juurde vajaks!

Ma kuulaks, kuidas vaikselt tiksub kell,
kuis tuviparv lööb laulu katusel…
Õhku joonistaksin sõrmesüdameid
– ja ära ma ei kustutakski neid!

Kellelgi on vaja
sinu luuletust,
tasuta ja vaba
pinde puudutust…
Hei, ma olen ka
täitsa muidusööja –
lahe inimene,
liblest kellalööja!

Olen olnud siin,
kuid mitte nii.
Olnud sinuga,
kuid mitte alati.
Lipsab võrgusilmast
läbi kalake –
kukub kogemata
nina ette palake.

Oh neid sillerdusi,
värve säravaid
peegeldumas mööda
vete tänavaid!
Olen olnud siin,
kuid üldse mitte nii…
Veteks pisaraid
ma nutsin
kunagi.

Ma pole iial tahtnud
nõnda rännata,
pakkide ja kohvritega
jännata,
rakettidega võidu
päikest jahtida,
kaugelt-kõrgelt
niidumurru vahtida.

Olen tahtnud olla
seal, kus sina,
leida üles põld, kus
kasvab lina,
sõber olla sipelga ja
teoga,
allika seest juua
kahe peoga…

Ma pole iial tahtnud
nõnda sebida,
piletite kontse-kandu
rebida,
tarbida fitnessi ja
kultuuri,
näha lõhkujaid ja
tahmalinnu suuri.

Olen ikka tahtnud
joosta paljajalu,
tunda eestlasele omast
hingevalu,
kanda metsa vahel
pitsi ja ka roosat,
mõista mõistukeeles
luuletust ja proosat…

Ma pole tahtnud olla
nõnda vaba,
et ununevad kruusateed
ja raba,
väiksed sillad üle oja,
järveveed,
üksindus ja
puutumata vaikused…

Olen tahtnud teha
nurmenukupärga,
hommikuti nuusutada
kastemärga,
keset trimmimata
lopsakust ja lodu
olla seal, kus
ongi
minu päris kodu.

Metsa hoiab
iga puu.
Vesi toetab
kaldaäär.
Kalju ümber
pilve käed.

Kaaslast laimab
inimsuu…
Arva, õige mis
ja väär.
Arva, keda
kõigis näed.

hetk on lihtne
hetk on puhas
hetkel süda
õiges kohas

hetke pärast
kõik on paigas
siin ja seal on
samas taigas
kokku lahku
kõik on üks
nagu merel
vesipüks

si ja so on
sama noot
null ja seitse
sama kvoot
sa ja ma on
sisu sees
must ja valge
naine-mees

hetk on üksi
hetk on püha
hetke kaudu
sünnid üha
hetke najal
sirge tee
rahu rajal
kulgeb see

hetk on vaba
hetk on puhas
hetkes oled
omas kohas
hetke abil
liidab pool
teise poole
tervel lool

Olgu sul alati meeles,
mis tegelikult on tähtis –
hing kõneleb tuhandes keeles
ning vahel peab vaatama tähti…
Et selguks ja selgineks tõde,
et lapsed on olevik
ja sina kui nende sõber
oled varem kui
tulevik!

Kas oled alanud seinast ja laest,
ainsamast kahvlist ja üksikust noast?
Alanud kruusast, savist ja paest –
sulgenud silmad, kus tuul puhub toast?

Kas oled leppinud päevad ja ööd,
et polegi paljukest, mida sa sööd,
et polegi midagi kui ainult tööd –
kuni on parajaks kasvanud vööd?

Kas oled vaadanud, kiiganud ellu
kaugelt – sest lähemalt ei ole lastud -,
talletand pilte ja paiku su mällu,
et oleks jõudu, kui aeg tuleb vastu?

Kas oled kuulanud mõtteid ja juttu,
nagu seal polekski sinuga seotut?
Katsunud peitudes pageda uttu,
varjata iseend, näotut ja teotut?

Kas oled uskunud pahet ja pattu,
sest sel on olnud nii õhetav jume?
Sattunud süütuna valede lattu,
kobanud pimedas, tüdind ja tume?

Kas oled liikunud ühtlases ringis,
saamata aru, mis pidu see on –
miks on kõik moodide küüsis ja kingis,
tundmata rõõmu, kes keegi neist on?

Kas oled unustand pikema pilgu
sinna, kus aken või silmapiir lai?
Mõelnud, miks minu täht enam ei vilgu
või kuhu mu soojendav päikene sai?

Kas oled kartnud, et jääbki kõik nii
ja keegi ei tea ega tunnegi teed –
et miski sest padrikust välja ei vii,
kus ainsadki hüüdjad on eksinud need?
…

Kas oled alanud seinast ja laest,
ainsamast kahvlist ja üksikust noast?
Siis peaksid teadma, et sinuga koos
keegi saab maitsema parimast roast.

Päike tõuseb jälle varem,
paitab metsa,
aitab linna.
Nüüd on kõigil,
kõigel parem –
taas saab
suurte sammudega
valgusesse minna!

Oh armas aeg,
sa kallis taevas,
on põhjas paat,
kui diiva laevas…!

Ei kõlba üks,
ei sobi teine –
nii üle parda
käib tärnieine…
Ei ripu siit,
ei tilgu sealt,
ei ole asjad
täpipealt…
On kole ohh
ja vale ahh,
kõik teised süüdi –
täitsa krahh!

Kui arvad, kerge
on ankruvise,
siis astu ringi
ja proovi ise!
Kui arvad, parv all
on valet kuju,
siis pista tasku
see kehva tuju –
või jalad selga
ja üksi uju…
Ei ole meilgi
siin mitut vaati,
kui ilm ei soosi
sünnist saati.
Aga hing
ei tooda praaki,
isegi kui
pole saaki!

Armas aeg,
oh kallis taevas,
paat põhja läeb,
kui daame laevas…

Ma ei taha rahvatantsu,
Paganat ja Kaval-Antsu,
Vargamäed ja Kivirähki,
ahnet naist ja väega vähki…

Tahan olla metsa poole,
sisu luua oma loole,
järgida, mis muutumas –
tiivad pilvi puutumas!

Ükskord ma paistsin väljast,
kuid muutusin kordades seest –
ja enam ei tuntud mind ära,
kui vaadati tagant või eest –

ära tundsid vaid need, kes kõrval
käsi hoidsid ning toetasid õlgu…
Neid minagi siiani tunnen,
sõna-haaval nii tasudes võlgu.

kõigil on palju öelda
aga on’s meil
mida kuulata
taevas on tähtede vahel
tuhandeid riike
aga tee või tinade tina
räägi, röögi või rebi –
keegi ei ulata
ikka maa peal siin sebi
tööta ja söö
rüga mära ja muulata
naeratus suul

vaasidesse sobivad
igat sorti roosid
vooditesse kobivad
igat värki poosid
silmadesse sünnivad
igat masti värvid
mida läbistavad
igat sorti närvid
(aga vaata, kuhu su silmad vaatavad
muidu prillide tagant
hakkavad piiluma saatanad)

poodidesse sobivad
igat liiki letid
kartuli- ja jahukotid
mida närinud tont-teab-
mis rotid
kõiksugu ketid
piimad ja petid
kodudesse sobivad
igat sorti ahjud
kuid – kui need põlevad
kes kannab kahjud
postkastidesse potsatab
paberi pahnaving
millest kinni
jääb iga sureliku hing

külm, külm, külm
külm on – on külm

taevas maad hoiab
aga kas maine toidab taevast
mis vajab tuld ja tulemist
sinus ja minus
neis ja teis
saiasordiga, mis
valust ja vaevast
kokku klopitud
kõrisse topitud
tulgu keegi appi
ei taha sappi

taskutesse sobituvad
igat sorti käed
ette ja taha
vahepeale ja sisse
passiks iga maiguga raha
aga ei taha
kas sa näed
kui päevad on teistest
teistsugust sorti
vajad lillelist, päikest ja torti
muutust väikest
mis avardaks sortimenti
sest oled täieõiguslik tuus
laulud suus
ja ei mõtlegi maksta renti
siin ekvaatori talveaias
ent sisuliselt laias
tillukesel killukesel platsil
kus magusa- ja pipramaias
on priskelt õnnelik, sest
talle sobib nii see kui teine
rändurieine

soe, soe, soe
soojem on – veel soojem

kõigil on oi kui palju öelda
aga on’s seal
mida kuulata
meil, kes me
teame kõike
näeme kõike
vaeme kõike
ja ei vaevugi lõikama lõike
ühestki koogisordist
osa võtma rahvaspordist
nimega pullipall
pilvede all

Astud – astud,
sammu järel samm,
kuni – kuni
otsa lõpeb ramm,
kuni leiad põse-
padja vaadis,
trepil, põõsa all
või rannapaadis.

Ootad – ootad,
kuni ärkab koit,
valmib supi-
köögis pajatoit,
vaikselt elu
pöörab päevalehti,
kuni maailm
ära teiseks tehti…

Aga mul on
samamoodi hing,
sama välja-
kutse kitsas king,
sama mõjuv
põhjus-tagajärg,
naeru päiksepaiste,
nutu vihma-
märg…

Tahaks olla lillemüüja
Riia tänaval,
turuplatsil, kaupsi ees
või Viru väraval…

Tahaks sulle hüüda:
leitud lahendaja,
kiili kinni püüda –
vaimu vahendaja!

Emade päevad ja
emade ööd…
Lõpmatud hooled ja
lõputa tööd…
Suurimad rõõmud ja
helgeimad teed –
et oleks sul mõtteis ja
meeltes vaid need!

Keegi meist pole sündinud emata,
aga õnn,
kui ei pea kasvama temata.
Keegi meist pole sündinud isata,
aga õnn,
kui sind välja või
eemale,
ära ei visata.

Ema ja isa õnnelikud päevad
on need, millest
lapsed tihti
und vaid näevad.
Keegi meist pole sündinud
põlgama,
hülgama,
unustama teist,
aga miks ometi,
miks
nii palju näha
ja kuulda on neist?

Jälle saadan teele
ühe tobu…
Ta saja aakri metsa
kaotand kodu…
Klamberkinni hoiab
tuule käest,
alla ronib
ülesviivast mäest…

Omad annan kaasa
jalavarjud,
kuni paljajalu
nendes harjub,
kuni kivistub ta
liivaloss –
seniks aitab
jumal-teab-kaloss.

Räägi mulle
midagi head.
Midagi, mida
tunned
või tead.
Midagi, millest
tõsiselt hoolid.
Millestki, mida
ei õpeta koolid.

Näita mulle
midagi suurt.
Midagi kindlat,
mis meenutaks
juurt.
Midagi sellist,
mis oleks
ja jääks.
Liivatera, mis
osutub mäeks.

Ning viimaks
teegi
midagi head.
Midagi, mida
tahad
ja pead.
Midagi, milleta
ei saagi olla.
Öelda et võiksid:
jess,
tasus tulla!

Otsi, otsi,
leia mind.
Usu, juba
ootan sind.

Vaata ringi,
nurga taha,
kiika alla,
päris maha –

ehk olen sinna
pillatud.
On suhted tihti
sillatud:

võid püüda,
hüüda, proovida
ja lõpuks
ainult soovida…

Otsi, otsi,
leia mind.
Usu, keegi
ootab sind.

Sa oled seal,
siin
olen mina.
Me hetki loeb
suur taevasina.

Ajapikku must ei ole enam must –
ta muutunud on mõnevõrra halliks.
Valgegi ei ole enam päris täpselt see…
Hall on teisenenud kullaks kalliks:

argipäevaks, mille iga hetk ju rõõmu toob
pisiasja-mänguasjakastis,
tegemiste tausta võrdlusvõimalusi loob,
hoides elu lippu kõrgel mastis!

Läheb mööda seegi päev
ja seegi öö.
Tehtud saab vaid
kõige pakilisem töö.
Rutt on varastanud kogu meie
aja…
Paari tundi oleks julgelt juurde vaja

öösse, päeva,
sinu-tema vahele…
Muidu jääbki teie suhe vahele –
ja
lipsab põlvkond mööda
nagu koolitund,
mille lõppu oodates näed veidi und…

Pakuks uusi plaane,
värskeid lahendusi,
kokku-lahku löövaid vingeid vahendusi,
aga aja puhul targutus
ei aita,
kui ei sirutu su käsi
ega paita…

Laps ei ole lemmikloom
või tuttav lelu –
ta on erakordne, ainulaadne
elu,
ta on armastus, kes annab
enne võttu
ja üdihaavatav on vastu-
voolu tõttu…

Läheb mööda seegi päev
ja seegi öö.
Usu, oodata võib tegemata töö.
Tunne – tegema peab hetkeks hoopis seda,
mida
ette öelda ei saa siingi
ükski rida.

Tahan ellu elama,
sinna,
kus sinagi.
Kasta taime
ja oodata –
nii olen
minagi.

Palju ei pea,
aga vähe
ei taha…
On alles lugu.
Laskub kui taevas
ja õitsetab lilled –
muutub
me sugu.

(Pühendus: Emili)

Päikselises ilmas kannan musta –
vihmas hoopis mitmevärvilist…
Poest saab igat sorti rõivaid osta –
ärme näita nägu närvilist!

Looduses pastellilikud toonid –
harva kohtab silmatorkavat…
Seda kaunimad on õiekroonid!
Vaid sügisel näeb meelisorkavat.

Talve taustal iga laik on ilus –
soojalgi on oma sulnis värv…
Varjudelgi – valguses ja vilus –
ära puhkab küllastunud närv.

Päikesega armastan ma musta,
pilvisega mitmevärvilist…
Värvililleliselt kõigi eest võin kosta –
sullegi peaks punast tooma vist!
<3

Sulan ainult soojaga,
armastan koos Loojaga,
rõõmustan koos Päiksega –
suurega ja väiksega!

(Pühendus: Emili)

Alguseks piisab valguseringist.
Tutvuseks piisab pisikesest pingist.
Tujuks piisab väikesest kingist!
Aga õnneks piisab tundest mingist…
Sinust ja minust.

Arvasin, et olen kõike näinud –
põrgu koopaid, taeva väravaid…
Hetk hetke kõrval targemakski läinud,
kui säilitanud silmi säravaid…

Arvasin, et olen kõikjal käinud –
kõndides või joostes, igas võttes…
Ausalt, üllalt avameelne näinud,
jaganud, mis südamel ja mõttes…

Kuni tulid sina. Võtsid käest,
varjutasid, paljastasid kõik…
Sellest päevast peale olen kohal –
ja hoopis elan, hoopis hingan…
Kogu väest.

(Pühendus: Ingeli)

Armastus käib kõhu kaudu,
hoopis vererõhu kaudu…
Tal on oma käigurada,
spidomeetri näidu-sada.

Armastuse tühijooks
kõige enam kasu tooks…
Loomulikku rida pidi
armud rohkemgi, kui pidi!

Päike, päike, päevakera,
ahendad me silmatera,
kissitad meid kurdudesse,
jagad varjumurdudesse.

Päike, päike, päevatera,
lähedane kauge, era…
Oled jälle meie valdus,
iga taim su poole kaldus!

Päike, päike, loo meil kevad,
õnnestugu paljud nemad,
pingutades silmapaari
ootavad kes tõusukaari.

Päike, päike, too meil kevad –
rõõmustavad lapsed, emad…
Kallistavad issid-emmed
südametest lumememmed.

Võtan ühe väikse sõna,
panen teise juurde –
naljaks lükkan mõlemad
mõttejuppi suurde:

kes küll arvas, et see pull
kestab nõnda kaua…
Muudki teha oleks mul!
Mees just kattis laua.

Pidulikult küpsetab
tütar pardipraadi,
piima kannust lüpsetab,
lisab šokolaadi.

Väike tibu laua all
legopäid loeb kokku –
tal on seltsis põrandal
tuhattosin nukku.

Poja õpib iPadiga
varsti seitset keelt,
sõpruskonda tervitab –
kõik on sama meelt.

Kuts on ka veel kusagil
pimedusse pugend –
tahab juba magama…
Pole kella lugend!

Telekas ei mängi meil –
ei olegi teist kodus,
selle-eest on arvuteid
igat sorti rodus.

Mis sa teed, kui kooliga
tuleb kaasas käia…
Elu nagu rooliga –
pole ämma, äia.

Ise teame, ise teeme,
kuidas süda käsib.
Mõnikord, kui päris ära
linnajämmist väsib,

teeme õues väikse tiiru…
Lähme ära maale,
pinksitame pallikesi,
tantsitame saale.

Sööme lõkke ääres voblat –
kohalikku kala,
oma lemmiklindudele
viime hõrku pala.

Nagu indiaani külas
nuusutame õhku,
väsinud ja rõõmsatena
kobistame põhku.

Hommikul, kui ärkab jälle
meie tegus pere,
naerab raba, muigab mets
ning hõikab meile tere!

Kui olen su ema või naine,
su armsamast armsam õde –

kui oled mu isa või vend,
mu armsamast armsam tõde –

et kui kohtuvad sõbrad,
armsamast armsamad need –

ei olegi tähtis, kus oled
ja mida siis lõpuks teed.

Vabanda – ei armastanud sind.
Sa olid liiga palju
minu moodi.
Ei armastanud ennastki ma veel…
Ja patupaigana näis iga segi voodi.

Ma kohtasin üht väga tarka meest,
kes ütles: valvsalt hoidke
oma kodu-ust –
sest kui sa selle ükskord lahti paotad,
ei pruugi leida sarnast armastust!

Ta ütles veel, et hoidke oma tütreid,
et nad ei läheks armu
mujalt otsima –
sest muidu nad ei naase iial koju
ja jäävad tiivutuna torme trotsima!

Sa vabanda – ei armastanud sind.
Mind põhjusega
lahkulööjaks loodi.
Üks erinevus siiski painab mind:
kas ikka poegadega on kõik samamoodi…

Armastuse laeval –

seal pole tööd ja vaeva.
Seal on purjedes alati tuul
ja viisiviles huul.

Kõiki lahinguid kahjuks ei võideta,
kuid kõiki lahinguid õnneks ei kaotata.

Armastuse laeval
üksi ei sõideta!

EMME, MUL EI OLE SULLE ANDA ÕIGET NIME…
OLED MINU ELUS NAGU KÕIGE KAUNIM IME.
KINGITUST, MIS SINA VÄÄRID, ILMAS LIHTSALT POLE –
AGA MINU KALLID ON JU PARIMAD, EKS OLE!

Ma tahaks teada,
mis siin kasvaks
ilma minuta,
kui kõrgeks sirguks lepp
ja oblik
sinuta,
kui mitu lille avaks oma punga
meieta,
kui palju pajusid lööks pilli
ilma teieta…

Ma tahaks teada,
mitu oravat
mind igatseks,
mitu metsanotsut sinu
välul sigatseks,
kas me aiast saakski
rästikute pesa
ja teie põllulapist
lõokeste kesa…

Ma tahaks teada,
palju konni sulpsaks
tiiki,
mitu ritsikat saeks oma
pükse viiki,
mitu mesimummu leiaks
õõntes taru
ja mitu korda kasvaks meres
kalavaru…

Ma tahaks teada,
palju hüüaks kukulind –
mitu aastat ennustaks,
kui poleks mind?
Kas ilu jätkuks
sajandeiks või kuudeks?
Kas iseenesest saaks kütus
langend puudest
ilma minuta,
ilma sinuta,
ilma meieta –
jah –
ja ilma teieta!

(Pühendus: Marian)

Mis on mõtlemise mõte?
Mis on augu täide?
Milleks lükkub tõrjutus
ja mida pooldab väide?

Unetuse hetkedel on
mõttetuse lõhn…
Paisub pea kui kooljaluu,
all rippes keha kõhn.

Ah vidinate vaimustus!
Oh püüdlemiste püür…
Tuleb hommik hämune,
seljas uneküür.

Leegil
pole armastust.
Tulel on vaid süda,
mida räsib kurvastus,
muudab sisuks tuha.
Jõud ja vägi hukkuvad
vastu tuuleklaasi,
liblikana nukkuvad,
nägemata aasi.

Tundeil
pole vabadust.
Vetel kõigest vool –
ta tegemistest sõltub ainult
kulus liikuv pool.
Kui on kaldad kinnised,
ägab kuivand maa.
On su meeled vindised,
neid avada ei saa.

Mõtteil
pole lennukust –
neid kannab puhas õhk.
Lämmatavat palavust
taastoodab umbne põhk.
Viidad kokku jooksevad,
kui rühid kiivas rada…
Su luuad tühja pühivad,
et teekond unustada.

Juurtel
pole julgestust.
Maa on ainult alus,
millel nagu sinulgi
on lõppematult valus
olemise eksistentsis
ammu rohtunud,
sest inimesed endaga
ei ole kohtunud.

Aga vaim
on igavene.
Tal on ükstapuha,
on sul viirus, depressioon
või jälle läkaköha,
kas täna üldse voodist tõusid,
välja vaatasid,
võimalusi eitasid
või mõnda jaatasid.

Tema naerab
kõige üle
pärast pikka pidu,
mis kannatuse tandritel
on vähendamas ridu…
Vaimu õnneks vaimustab
su karikas ka tilk –
nii rüübakem koos
põhjani
see elu silmapilk,
mu sõber.

(Pühendus: Leif)

Kuidas hoida hingamas
longu läinud taime?
Kuidas käima tõmmata
ära väsind vaime?
Kuidas anda, mis sul on,
ilma kaotamata?
Kuidas armu kinkida
valu paotamata?

Hoian õhus soovid head,
uued ja ka vanad –
need, mida juba ammu tead
ja noored – jah, needsamad,
mida oled isegi
omaette mõelnud,
aga pole juhtumisi
valjult välja öelnud.
HEAD UUT AASTAT!!!

Koduaknas paistab
jõulutuli.
Kust see soojus, valgus
sinna tuli?
Seal ei ole vara, rikkust
kapi kaupa,
säravat ja krõbisevat
mapi kaupa…

Soojus tuleb südamest, mis
oodanud.
Silmadest, mis aknast
välja vaadanud.
Küünlast, mille keegi
sulle läitnud –
ja terve maailma nii
valgusega täitnud.

Tule, söö mu sünnipäevatorti!
Ära saada uhket sõnumit.
Ma ei harrasta feisspuugisporti
ega kanna kaasas kõnumit.

Tule, söö mu sünnipäevatorti!
Tule pane kalliks ümber käed.
Sel aastal soovin kinki sellist sorti…
Ma soovin, et mind lihtsalt
korraks näed.

Oled suur ja sügav,
lai ja kõrge, vaba…
Aga nagu teistel,
ainult üks on naba.

Selle ümber tiirleb
sünni elulõng –
kõige ette, taha
ulatub ta hõng.

kuhu tõusnud
kuhu vajunud
kuhu olematuks olen
hajunud
tiibu lehvitades
kannab lend
sinnapoole kuhu
suunan end

kuhu laskunud või
kuhu maandunud
tolmukübemena
olen taandunud
hingelinnuks
oma pihku mahtunud
imet lootes mis
ei ole jahtunud

Kuidas muuta oma elu
järjest paremaks?
Seda nagunii ei muuda –
lähed vanemaks…

Luulevormis klõbista
sõbrale üks meil…
Minul juba hakkas parem.
Kuidas läheb teil?

(Pühendus: Luuletus.ee)

Tali oli taevas,
nüüd ta jälle maas –
tema lõppu pikalt
saame loota taas…

Seniks sooja teeme,
piparkooke sööme,
pidupäevil naerusui
üksteist üle lööme!

Esimene valgustab tagant,
alumine toetab ülalt,
sisemine kujundab välist,
ülemine sulatab alt.

Sõlmed ei harune keskelt,
ikka äärest või otsa pealt…
Keegi õiget ette ei ütle –
kui isegi küsida ta’lt.

Olin number,
olin member,
aga vale hääletämber…
Tõde kostub vales võtmes.

Mis siis teha.
Lähen siis.
Energial on ikka kriis.

Kasetüdruku
kollased patsid,
kastanipoisi
vallatu suu.
Poolpimedus, poolvalgus
laternate all.

Karukell on karvane,
kurekell on sinine,
liivakell on kollane,
päiksekell on kullane.

Elektrikell on numbrine,
tik-tak-kell on aeglane,
jõulukell on kelluke,
uksekell on tilluke.
TIRRRRRRRRR!!!!!!!!

(Mary / Ingeli)

Liivakellal laskem minna
oma liivast rada.
Pole vahet,
keda, millal
ja kus armastada…

Aga sulle
ütlen seda:
mul on oma rida –
tee, mida mööda minnes
sind
hea on meenutada.

(Pühendus: Saara)

Olgu suur või väike maja –
õnneks sama vähe vaja:
lauda, tooli, riidekappi,
tasku veidikene pappi…
Voodit,
kuhu tuleb uni
laste tuppa tulekuni!

Maga, mu kallis, maga.
On puu meil akna taga,
ta pimedas vaikselt oma kiikuvaid oksasid kehitab
ja sulle oma südamelehtedega uniselt lehvitab
pärast päevatööd:
“Head ööd!”
Maga, mu kullake, maga.

Maga, mu kallis, maga.
On kuu meil akna taga,
ta pilvede vahelt sulle magusasti naeratab läbi une,
nagu sind valgesse pehmesse vativoodisse heituma meelitaks:
“Tule, tule!”
Maga, mu kullake, maga.

Maga, mu kallis, maga.
On tuul meil akna taga,
ta heasti tasakesi sulle oma kauneimat vileviisikest luulutab
ja kosutavat parimast paremat unenäolist muinasjuttu
kuulutab:
“Vaata, vaata ruttu!”
Maga, mu kullake, maga.

Maga, mu kallis, maga.
On ingel meil akna taga,
ta helesinist armastuse haldjatolmu su ümber sädelema saadab
ja kogu uneaja öö valgusena su suletud silmi vaatab,
kaitstes sind:
“Lapseke, usu mind!”
Maga, mu kullake, maga.

Oma tütre kõrval
kasvad suureks.
Oma poja pärast
õpid paiks.
Naine oled alles
mehe juures –
ah ära oota, kuni
ta su naiks!

Oma isalt mõõdud
võta vara.
Oma emast hiljem
saad sa aru…
Hooli, kuni hoolida
on antud,
sest elu – see ei anna
ajavaru!

Pillimehe naine ei saa iial tantsida –
tema võib vaid kohvi-koogi vahet vantsida.
Pillimehe pruut ei saagi öösel magada
ja päeval tuleb kallimale rahu tagada.

Meremehe naine ei saa pilvi vahtida –
vaja lasteaia-kooli kohti jahtida,
kirjaniku kombel postikaste sobrada
ja majakate valgel mööda randu kobada.

Sõdurpoisi naine ei saa iial istuda –
muidu võivad jalad kogemata ristuda,
kui kureparved juhuslikult mööda sõuavad,
enne kui kõik laigulised koju jõuavad.

Presidendi proua ei saa iial töötada –
aega tarvis kleite allapoole vöötada,
pottidega-pannidega kõnet pidada
ja kaasa-kiskujate hulka vürtse lisada.

Metsamehe naine see saab vaevu sõna suust –
tema teinepool on tehtud täitsa teisest puust.
Hõissa-pulmad jäävad ainukeseks unelmaks,
sest metsa kutse metsa-kutsut kutsub armsamaks.

Kalamehe eluga on kahtlasemad lood –
teda püüavad ju vesi-silmalised sood.
Kalamehe naisel olgu paadis päästevest,
muidu koidu ajal saab ta mehe hoopis lest…

Nii pillimehe naine ei saa iial tantsida –
pidupäevaks võib vaid ennast üles klantsida
ja vaadelda, kuis lähenevad fännid lavale,
et pärastpoole saada autogrammi kavale.

Päeval, mil ma leidsin sinu suled,
teadsin – nüüd vaid hingusena tuled,
maitsena, mis õhust puutub huult
või lõhnana, kui kõnnin allatuult…

Käena vaikselt lükkad kardinaid,
kui lambid hämaruses kustu said,
tuhvlitutid sahisemas öös,
kui tornikell kesklinnas tunde lööb.

Su teed veel ära annab uksekriiks,
hall vari… Ohe, mis teeb maisest priiks,
suur vaikus, kuhu mahub vihmasabin
ja üksinduseängi kartlik pabin.

Tean, et sind mu luigelaul ei aita.
Su tiibu koidukiired iialgi ei paita
ja minu järelhüüd on tühjusele kaja –
sul pole enam mind, ei ennast vaja.

Su lahkumine lõpeb, kui need read
on öeldud, kirja pandud nagu vead,
neis mälestus on loodud, kaunis vaid
ning palve… Armasta meid, elavaid.

(Pühendus: Johnny)

Korra päevas ikka meenub mulle ema ema,
tema soojad sammud, nagu peakski olema,
tema hoolas pilk, nagu
tubli põllumees,
toimetamas-talitamas, põll ees.

Korra päevas ikka meenub mulle ema ema,
tema vilkad vardad, sõrmed
valmis õmblema,
tema aus nägu, ninal prill,
nagu kõige armsam krokodill.

Korra päevas ikka meenub mulle ema ema,
mulle ammu kunagi pani nime tema –
ja nüüd ma olen isegi
nagu vanaema…
Väga kena!

(Mary / Leenu)

Sügavust kaevates
ei kaevelda pinnapealsuse pärast.
Kõrgusse pürgides
ei naerda madaluse üle.
Loodusele toetudes
ei unustata.

Kes tegi lapsele need kaunid kulmud,
kes andis lapsele ta moosisuu?
Kes valis lapsele need kommipõsed,
kes kikitas need kõrvakuud?

Kes tuletas need tantsujalad,
kes kinkis lapsele need kallikäed?
Kes pani lapsele ta plõksusilmad,
kes tekitas need õlamäed?

Kes voolis lapsele punaseks vere,
kes sättis paigale ta patsipea?
Kes peitis tema sisse tilgamere,
kes lükkas pärlitesse hambarea?

Kes jagas lapsele ta jutukeele,
kes nipsas näkku selle naljanina?
Kes külvas talle tema lillemeele,
kes maalis mänguliseks maailma?

Kes noodistas ta hääleviisi,
kes mõõtis lapsele ta kõhumahu?
Kes hoidis lapsele need pikad päevad,
kes määras talle armsa unerahu?

Püüa kinni minu jalad, püüa kinni minu käed!
Peod siis pead sul silitavad, väga õrnalt – küll sa näed!

(Pühendus: Emili)

Mets
ei ole kukeseene-koht.

Aas
ei ole umbekasvand roht.

Taevas
pole pilvedega ilm.

Jumalat näeb
ainult vaimu silm.

Põleb tuli, põleb tuli –
levib nagu kulutuli:
poeb su tukka, mõttelakka,
kuhu peitsid, olles vakka…
Südamed on leekides.

Põleb tuli, põleb tuli –
levib nagu kulutuli:
rebib vihikutest lehed,
murrab maha kanged mehed…
Südamed on leekides.

Põleb tuli, põleb tuli –
hiilib nagu suurim suli:
enda nimel teeb kõik tööd,
röövib päevad, täidab ööd…
Südamed on leekides.

Põleb tuli, põleb tuli,
ootamatult lambist tuli:
tahab olla sinu sees,
ole naine sa või mees…
Südamed on leekides.

Põleb tuli, põleb tuli –
kas see ongi laulutuli,
kas see ongi tantsupisik,
millest nakkub iga isik…
Südamed on leekides.

Põleb tuli, põleb tuli –
levib nagu kulutuli:
et saaks kokku kallis rahvas,
pidutsedes vormis vahvas…
Südamed on leekides.

Põleb tuli, põleb tuli,
levib nagu kulutuli:
tema koht on lootustes…
Tulesuvi ongi ees.

Ja südamed on leekides.

Viskan kivi vette,
kivist tekib ring –
ja siis veel üks,
veel üks,
hulga suurem
ning
ringe saabki palju,
päris palju nii…

Süda, ole avar
ja jagu
alati!

Varusin vaistu ja
varusin vett,
läksin rändama metsadest läbi.
Korjasin kastet ja
lillede mett,
pihku poetasin õnnekäbi.

Nii tundsin ma teed
ja eksisin vähe,
puud olid sõprade sõbrad…
Lehtede sõnumeid
lugesid need,
tõe jälgedel hoidsid põdrad.

Varusin vaistu,
kandsin pärgasid peas…
Nüüd olengi metsadest läbi.
Aga varuda mida
inimloomade seas –
…kui ettegi juba on häbi?

Elu
nagu sõnadeta maal
poolkaares amfiteater
milles pole ühtki rida
vaid lava
ümber piirab rõkkav saal
sel ootad
valmistud ja ootad
ei-tea-mida

Leib söödud
vist jäi määrimata või
uni pakub kooke-jooke paremaid
käeulatusse veeretada võib
küll võimeid varemaid
kuid narriks teeb
ja kuningaks
jah paljalt kuningaks
ka see

Naer naljaks
sees keeb katel vihasem
triipkoodidest pead lugema
su saatust
tagasi pugema, kus koib
maitseb lihasem
et jätkuda saaks
tõotatud
kolm vaatust

Jälg jäetud
kera keerand uue pale
valgus haarab fookusesse teised
suur vale
või siis väike
saatmas kuuna
kõiki reise
nii pöörad paremaks
ent vahel vasemale

Otsib ikka
mõtestamist pisar
peegeldamist sügav kirg
keel hääli
vaikus vastamas kui kaja
sõtkud etteaste ringi
üks pilgu pildistaja
imetluses paar on vaid
mis vajad

Vajad hingi

Olen lill,
õielehti lõpmatu hulk…
Minu pilk vaatab igasse silma.
Teekond juurest maani,
maast taevani pikk –
ulatub igasse ilma.
Südamik seest välja,
väljast sisse äraostmatu
päikesekuu kehalik.
Mittenopitav nimetamatu,
hinge lahustav hindamatu,
kogemuspõhiselt hoomatav,
pühade aegadel pühitsetud…

Õnnelik.

JÄNKUPOJAL VÄIKE MURE,
ET TA KEVADEL EI MUNE –
NII SAAKS KOORI VÄRVIDA,
LÕBUSASTI KOKSIDA.

LÄHEB KÜLLA TIBULE:
“MUNE MUNA MINULE!”
AGA TIBU KA EI SAA
MUNADEGA HAKKAMA…

MIKSPEAB OLEMA VAID VANA
SUUR JA KIRJU RASVAS KANA,
ET SAAKS ÜKSKORD MUNEDA,
VABALT ELU NAUTIDA?

HÜPPAB JÄNKU HOPS JA HOPS,
KAASAS KORV JA MUNATOPS,
OTSIB ÜLES KANAEMA –
OOTAB JÄNKUT JUBA TEMA:

“TULE SIIA, TIBUKE,
MUL ON MISKIT SINULE!
KEVADE ON SÜNNIPÜHA,
LAPSI RÕÕMUSTAME ÜHA!”

“AHAA,” TÄNAB JÄNKUKE,
“RÕÕMUD – NEED ON TEISTELE!”
RUTTAB LUSTI TAGAMA,
METSA MUNE JAGAMA!

Õppisin, et vahel pole vahet,
on puudutus käel külm
või hoopis hell,
kas hindan sinu omadust
või tahet
või seda, mida lasub südamel…
Ehk seda, mis on varjul südamel.

Õppisin, et tihti
pole vaja
venitada kummi, kuni puruneb
unistusi,
mida hoitud kaua,
sest mõni asi niigi ununeb…
Jah, mõni asi niigi ununeb.

Õppisin, et sinu hoolde jätta
võin vabalt oma
lugemata lood
ja sammumata sammud,
mis mu hätta
sattununa kohale sa tood…
Mu üksi olles kohale sa tood.

Õppisin, et kitsaks jäänud rada
teeb käänakutes
pöörde millalgi –
ning avarust saab
juurde luuletada,
kui puhkemas on õide sirelid…
Kui jälle puhkend õide sirelid!

Ja õppisin, et paljust saabki
vähe
ja vähesest on enamgi kui küll –
sest sinuta
ma nagunii ei lähe,
ükskõik kui ahvatlev näib valev looritüll…
Ükskõik, et ahvatlev näib valge looritüll.

Kevad tuleb! Kevad tuleb!
Talve valge ukse suleb,
tõmbab õied mullast välja,
kaotab linnukeste nälja.

Kevad tuleb! Kevad tuleb!
Enam pole päikse muret:
võtab appi pikad päevad –
inimesed rõõmsaks lä’evad!

Kevad tuleb! Kevad tuleb!
Varsti kohal kaunid kured,
peagi vulisemas veed
ja läbitavad sopateed.

Kevad tuleb! Kevad tuleb!
Iga kana pühaks muneb,
paju lubab tibud õue,
värviline moes on nõue!

Kevad tuleb! Kevad tuleb!
Sõber jälle külla tuleb:
süda peos ja kaardi peal –
ning terve aasta püsib seal!

Äädikakärbseid päästan
morsi pääl
ja sõdadele mõtlen
kaugel sääl.

Raamat räägib sinuga
kasvõi mitmes keeles,
hoiab inimpõlvesid
märkidena meeles.

Annab sulle juhiseid,
kuidas jääda teele
või millal tuleb tõmmata
seifilt põllu veerde;
kuidas panna võimatut
miljon-puslet kokku,
eristada emakitse
ja ta mehest sokku;
palju maid on lahe taga,
mitu tilka meres,
tigulistel organeid
ja mesimumme peres…
Õpetab, kes võitles, valas
õnne vormidesse
või sokutas ja kombineeris
ennast normidesse;
kes see nuttis, kes see naeris,
armus, narri tegi,
läbis üle-elamisi,
kuni pööras segi…

Raamat räägib sinuga
väga pikalt juttu,
isegi kui vanemad
on ammu kräššind tuttu…
Ja kui raamat läbi saab,
tuleb iPad mängu –
NII AINULT LOOTA VÕIB, ET SU
OMA LAIF EI KÄNGU!

Tuli külla Olevik,
“Meelerahu” kaenlas.
Pärisin, et mis siis tema
kõrgeausust vaevas.
Kurtis, miks küll inimestel
pole teda vaja –
ehitavad kinnisvara,
ajaveedumaja!

Tuli külla Minevik,
uksel kitkus karvu,
mida juba – olgem ausad –
oli näha harvu.
Lausus: “Sõidan üle piiri,
saada metrojaama –
sest siin ma halvaloomuliselt
hakkan otsa saama!”

Tuli külla Tulevik,
ei tõstnud üldse pilku…
Ma ei püüdnud tema silmist
ühtki vihjevilku.
“Sõbrakene,” ütlesin, “kui vaatad
ainult maha,
siis taevas, millest unistad,
jääb ju planeedi taha…!”

Sa oled mu põsepadi, mu mõnus villane sokk.
Mu üksik jalutuskäik. Mu pooleli lõngatokk.
Mu akna kodune vaade. Mu sajus krõbisev telk.
Mu auto taandatud iste. Maanteel mu helkurihelk.

Oled mu vaikus kesk melu, hämar mu nurga taga.
Mu uneliivane mõte – soov, mis iial ei maga…
Mu nägu ja näpujälg võõrsil, mu kokku volditud kaart.
Mu alati terane pliiats. Riigipiir ümber mu saart.
Oled mu väärikas pildiraam… Tunne mu rinnal ja süles.
Mu pere, kes lõpuks ja viimaks
on leidnud mind maailmas üles.

Nägin tuld ja fööniks
ärkas tuhast…
Nüüd ma mõistan
lapsemeelsust puhast
ja miks on nõnda
rabe-toored noored
ja vanadelt miks
pudenevad koored.

Nägin tuld ja mõistsin
ühte äkki,
et uskuda ei tasu
merenäkki,
kes ennustades keerab
kümme käkki
ja ise voogudesse vajub
miks ühtäkki…

Nägin tuld ja nüüd on
ükstapuha,
kas jaaniussid valgustavad
luha
või on see ümmargune
täis ja punnis kuu
või latern, mida hoiab
pihlapuu.

Nägin tuld ja korraga
on selge,
miks loojas õhtu on,
kuid hommik helge
ja miks on maailm
vahetamas telge
ja inimsugu kartmas
oma pelge.

Nägin tuld ja fööniks
ärkas tuhast…
Iga päev nüüd tõusen
samast kohast:
ahas ääs jääb maha,
soe ning suline –
ja mina lendan,
süda
suur ja tuline.

Imeilus talveilm,
paitab lumehelbepilv.
Maas külma hingeauru sits,
puu okstel pühapaiste pits.

Kus imetlus ja ihkamine,
seal pärastpoole vihkamine…
On kaunis luuleline keel,
kuid vaikne tundmus
kaunim veel.

Sind vaatlen selles helbesajus.
Millal piir me vahelt hajus?
Kui hingad välja, mina sisse…
Vist Jumal kolis elamisse.

Rõõmustagem saades,
andes,
elu kingikotti kandes…
Ja rõõmustagem –
ikka teel
häid inimesi kohtab veel!

Esimesed katsetused
põletasin ära –
ma ei ole ometi
nii nõrk ja tundeline…
Olen parem neljajalgne
(jooksen kiirelt ära),
läbipaistev, keeletu
ja kana-värvipime.

Aga värvilisteks jäid mu
unefilmivõtted,
nelja ilmakaarde milles
laulsid inglivoorid…
Parmudena jälitasid
maha maetud mõtted,
elu tuleriida katsed,
keeva vere proovid.

Nii et palun ära hoia
jutu vastu vimma,
kui pihin oma žestivaese
äpardunud loo…
Värsid, mille neelasin,
mind muidu veavad vinna
ja seda köit ma üle piiri
võiduni ei too…

Ma mäletan, kui tegin lumememmi.
Ja nendest pisarsilmi lahkusin.
See oli siis, kui hoidsin emal käest,
kui isa kaenla alla mahtusin.

Nüüd hoian hoopis oma sõbra käest.
Ja memmele teen kõrvale ka taadi.
Vean lapsi üles-alla kelgumäest
ja pärast ostan neile limonaadi.

Ma mäletan, kui suuga püüdsin lund.
Kui kinnaste peal helbeid uurisin.
See oli enne veel mu kooliaega,
kui nina teadustesse puurisin.

Nüüd sulatan ma hoopis seda lund,
mis lapsepõlves langenud on põue…
Ja hoian hinge kinni iga kord,
kui päikesega ühes astun õue.

Laps ootuses pilvedel istus
ja raputas kartlikult pead,
juba suukegi virilaks kiskus…
“Ei tea ju, mis saama mu’st peab…!”

“Ära muretse,” lohutas Jumal,
“Sul antakse ingel üks teele
ja ole ka tark sa või rumal –
ta juhib sind alati reele!”

“Kuis tunnen ta ära ja kas
on mingine nimigi temal?”
Siis naeratas Jumal ning vastas:
“Jah, inglite nimi on EMA…”

Seda tühjust ei täida need mäed,
seda tühjust ei määratle orud.
Seda tühjust ei tervenda käed
ega tühiste laulude jorud.

Seda tühjust ei kosuta liuad,
seda tühjust ei paranda haud.
Seda tühjust ei kajasta põuad
ega hävita-kustuta taud.

See tühjus üksolemist täis
ja enamat sinna ei mahu.
Äraeksinu ongi vaid “näis” –
kuni üksindus loob ta rahu.

Parim osa meist
on meie lastes –
nende kerges
rõõmsas
hoogsas jala-astes,
nende kirkais
helgeis
puhtais särasilmis
töise argipäeva tõsielufilmis.

Parim osa meist
on meie kätes –
meie kallistustes
teretades,
jättes…
On me pihkudes,
mis silitavad pead,
loovad elu armastamisväärset,
head.

Parim osa meist
on meie sees –
olgu minevik me taga,
tulev ees…
See särab teemantina uhkelt meie rinnas
selles südames,
mis kõige kauni pinnas!

moment by moment
the moment is gone
nothing is made up
and nothing is done
moment by moment
my life has gone by
with greetings and hugging
and saying good-bye

moment by moment
I set myself free
to look further up
and grow like a tree
moment by moment
my love is around
seeking for places
to firmly be bound

moment by moment
I wish you so well
keeping the silence
as singing farewell
moment by moment
wish you understood
this is my life and
not any mood

moment by moment

Tere,
ma ei tunne sind,
aga tean su lugu…
Nagu oleks algusest
näinud inimsugu.

Tunnen ära kõik su pinnad,
sood ja sügavused –
kui näppudel loen üles
oma nõrk-
ja tugevused…
Nagu ilmaratta peal
tuule suunad, iilid
on mul tuttavad ja
samad maa- ja
meremiilid…

Tahaks suruda su kätt,
kus mul’gi elujoon –
ja soovin, et sa teaks:
mu süda
sinu hääletoon.

Uus maailm algas täna –
ehk veidi eilegi,
tõi tuppa kelmid varjud
ja valgust
teilegi,
viis käsipidi haldjad
taas villu metsasallu
ja juhtis loomad
tagasi
põllule ning tallu.

Uus maailm algab täna –
ehk veidi hommegi,
toob nagu päkapikud
kinke ja kommegi,
mis löövad karva läike
ja tõstavad su pea,
mis avamas on
silmi,
mõeldes: ”Mine tea…”

Rõõmsad silmad,
soojad käed
võivad sulatada jääd!
Jõulukuusk ja
jõulutähed –
enesega kokku lähed…

(Mary / Ian)

Varem meeldis kapten –
nüüd meeldib tüürimees,
aga endal etelda
mul küll ei meeldi ees.

Varem meeldis kapten,
nüüd meeldib tüürimees,
sest kaptenitel nina
na liiga pilvedes:

on laev neil palju tähtsam,
kui madrused ja last…
Pupilli sisse mahub
vaid horisont või mast.

Varem meeldis kapten,
nüüd meeldib tüürimees –
aga mind nad imeta
ei leiagi ses vees!

Puljongil on pirukas,
kapuutsidel on mantel.
Pokaalidel on kõlinad,
muskulitel hantel.

Kokku käivad teatud asjad,
kohad, elud, olud…
Või siis lahku – nagu poleks
olemaski olnud.

Kunagi mul olid sina,
ilus, elus, ajatu…
Kordumatu. Enam iial
pole sa nii vajatu.

Kes ma olen
kust ma tulen
kuhu lähen siit
kurvi taga olemas ehk
mõni mõistlik viit

Palju kordi
olen juba
liialt kaldund teelt
kuigi mõistan kosmopoli-
tiivselt mitut keelt

Jaga mulle oma süda
kaasa talismaniks
et ma seekord
täpse suuna
ja kompassi valiks

Tahan näha läbi seinte
lõigata kõik nurgad
minna vastu lootusetust
köita rahvahulgad
õnnistada inimesi
nagu nähtud ette
usaldades – löömata
hirmu-risti ette

Kes ma olen
kust ma tulen
kuhu liigun siit
sõber – ainult südamega
kuulen õiget viit
mis vilistades viitab
kus on labürindiniit –

vaid sinu südamega
kuulen
seda õiget viit

Väga paljudega
me maailmad ei kattu,
justkui oleks horisont
mattund lumesattu.

Mõnedega siiski vahel
ühtib piirijoon…
Neile jõulupühadeks
kommikoti toon.

Kellega ent jagamas
ma sama ulualust –
oma sarnasusega
rabavad mu jalust!

Luuletus on
põlemine,
hinge õrna ohe.
Luuletus võib tulla kaua,
ilmuda võib kohe.

Luuletamist pole vaja
ette õpetada…
Hindamise-võrdlemise
ka võiks lõpetada…

Süda räägib – sina vastad,
kuni saabub vaikus –
rahu nagu armastus,
mis sõnadesse
kaikus.

Muretsemishaigust
minu lastel pole –
kohutavalt kaunis
kõik, mis tundub kole…

Tapeedinarmad seinal –
ära neid küll puutu!
Kriiditeoseid täis
mitu kipsplaat-ruutu…
Ruuduline pihik
pluss lilleline pluus,
täpilised sukad –
valmis mood on uus!
Kleidid plekilised –
see on muster ilus!
Vihmavari kõver –
ikka parem vilus!
Mänguks sobib kõik,
mis läinuks prahikasti:
killud, ribad, tükid,
juppe sada lasti…
Mõni asi kadund –
tore, keegi leiab!
Õnnesendilisi üks
üle õla heidab:
annaks ära kõik ta,
mida sõber küsib –
oleks ainult rõõmu,
mis eluaja püsib…

Muretsemishaigust
minu lastel pole –
ebatarvilikku
nende jaoks ei ole.
Nemad teavad sünnist,
kuidas hoida end:
kaks õekest, kinni käest
ja super-duper vend!

Teatud pimedast-tumedast
mine alati mööda –
nii nagu omade väravast,
millesse eales ei lööda…

Kes paistab, mis paistab ja kuidas
olgu sul küsimus ainus.
Kummargil pea hoia püsti.
Vastused valmivad vaimus.

Toetuda tuulde
on tore.
Lükata mäge
on vahva.
Lõbus supeldes kohata kalu
ja mitte vees
vehkida kahva.

Soovide sambad on kõrged:
tahavad seda ja toda…
Kaks halgu vaid süttivad kõrvu –
imet teha võib
tühjuse koda!

Kes mind söödab,
kes mind joodab,
kes mulle õnnelikku lapsepõlve loodab?
See on minu emme,
see on minu issi,
see on minu kallis venna ja mu õeke
alati!

Kes mind aitab,
kes mind paitab,
kes mulle igasugu mänguasju näitab?
See on minu emme,
see on minu issi,
see on minu kallis venna ja mu õeke
alati!

Kes mind hoiab,
kes see opa võtab,
kas minu juurde ikka jooksujalu tõttab?
See on minu emme,
see on minu issi,
see on minu kallis venna ja mu õeke
alati!

Kes mulle laulab,
kes paneb sängi,
kes mulle lõõtsapillil tantsuviisi mängib?
See on minu emme,
see on minu issi,
see on minu kallis venna ja mu õeke
alati!

Kes mulle loeb,
kes kaissu poeb,
kes mulle elus igal ajal ikka toeks?
See on minu emme,
see on minu issi,
see on minu kallis venna ja mu õeke
alati!

(Pühendus: Emili)

Tuli praksub põleda,
kaotab tunde kõleda.
Süda sütevahina
hoiab loitsu tahina.

Hoia, keela, imesta –
ikka veel ei pimesta
puhas valgus valejaid
siiraid mitmepalejaid…

Võta, jäta, unista –
hommegi ei tunnista
maailm seda ainukest
vaevamatut vaimukest.

Sidekoeni südames
avatud on haavad,
kuni vaimu abiga
ükskord terveks saavad.

Mõni hing on õnnistus
ilma sündimata,
mõni raudse maskina
jätab kaeblemata…

Valgusena varjudes
hoidub reetmast end,
võõrusega harjudes
lõpuks kohanend.

Parimate soovidega
saadab saatus teda,
kuni seen või marjakobar
julgeb paljuneda –

kuni paksus vihmametsas
siristamas lind…
Nõndakaua hoiab elu
ilu kätel sind!

(Pühendus: Brit)

Veereb pisar naerusuine – laulab.
Lendab liblik lapikuine – laulab.
Paistab päike piksepalgne – laulab.
Keerleb karussellikujur – laulab.

Meil ei ole mõõtu majas – laulu,
raamatutes võõraid sõnu – laulu!
Laulge, minu käed ja jalad – laulu,
minu silmad, kõrvad, meeled – laulu!

Meil ei muudki ole vaja – laulu…
Laululindu, laulikut, ta laulu.

(Pühendus: Ian)

Peegeldused vees ja hinges,
virvendused ees.
Aastatuhandete ringe
keegi kuskil teeb.

Seisame me seas või üksi,
vahet pole sellel…
Teame, vastust anda tuleb
kahtlematult kellel.

Läbi une imelise
kaotusi ja leina
siiski tunda tuleb vahel,
armsaid teispool seina…

Olgu sees või olgu väljas –
valgus, vaikus, valu
ongi need, mis valmis seavad
meie elutalu.

ma põlen
kui tuli
su soojus
mu poole
ma sulan
kui lumi
on langenud
maha
see esmane
süütus
on vaadatud
uni
kuid kestab
ning ulatub
aastate taha

Tark ei torma,
kui ei ole vaja –
munakivi haaval
maha paneb raja…

Tark aga tormab
alati kui vaja:
diivanil ei lesi,
kuni põleb maja,
lonkides ei lase
mööda rongiaja –
samas vahet teeb,
mis on hääl, mis kaja…

Tark lendab vees,
tark sõuab õhus –
liigub kõige ees,
kui käsib tunne kõhus!

Tahaks päästa elusid,
tahaks päästa hingi,
kes on kapten Trummina
jäänud nõiaringi.

See ei ole mingi nali
kannatada üha,
pikisilmi oodata
ülestõusmispüha!

Avon küll ei vabasta
vanast eluvaatest,
rääkimata igasugu
targast telesaatest…

Vaba langemise kiirus
tõestab põhjapõrget –
alles alla kukkununa
hoomad taevast kõrget.

Ärkan elule
kasvaval kuul,
olen ladvaõun
pirnipuul,
räägin siilide-
usside keelt,
olen alati
oma meelt.

Ei ole ma
erudeeritud,
teadusteostest
maha kopeeritud,
kirjatükkidest
üles tsiteeritud,
vägitegude eest
premeeritud.

Siiski
olen Triinu kas
õnne- või tuhka-,
kes kunagi parsil
ei puhka,
kes loorberit taga
ei aja –
sest seda ma lihtsalt
ei vaja.

Päris-elu juttudest on kirjutatud maha –
mida aurab õhku, seda sajab maha.

Hoogu anda vastuvoolu
võtab naha märjaks…
Lilled iseenesest
ei muutu põimund pärjaks!

Sõnatus on parim heli.
Helitus on helgeim toon.
Mõttetus on armsaim veli.
Hetked õigeim ajajoon.

Lõpmatus on sirgeim tee.
Tegematus õilsaim tegu.
Egotus on kauneim kee.
Olemine tõeseim nägu.

Praegune on parim elu.
Möödunul on kõrgeim kroon.
Tulevik on kõigi lelu.
Ise mängureeglid loon.

Kui sügav on sügav,
kui kauge on pikk,
hull ebanormaalne,
tark geenius veidrik…

On termini mullivann
uimastav-mõnus…
Hajus hinnanguaur
levib meeles ja sõnus.

Pisikese pinna peale
pane väike vaas.
Suured lillehoiuämbrid
hoia pigem maas.

Tasakaalu pole raske
välja nuputa’:
Taevas kõrge, Maa on madal –
siruta,
kummarda.

Tähistamaks riigihanget
pugisime torti –
õnneks oli valida
meie lemmiksorti.

Nüüd hakkan iga asja puhul
looma väikest pidu…
Kui muud ei jõua – vähemalt
luuletan neid ridu!

Kui osa sinust kahtleb,
siis osa sinust teab.
Osa sinust erak,
osa festivale peab.

Teinekord kui komistad
ja kuristikku kukud –
avastad maad põrgates,
et lihtsalt veidi tukud…

Maandumise mütsatus
õhku väristab…
Äike pilvi vihma-
kardinateks käristab.

Tuli-vesi…
Vesi tuli,
nägi ja ka võitis –
tule kahjust
kindla käega
lihtsalt üle sõitis.

Ma ei pritsi roosidele
rohelise seebi vett.
Ma ei paku kassidele
julma palderjanimett.
Ma ei võta varjatut
ja ma ei anna järgi.
Ma ei hooma õnnetut
ja ma ei rooma järgi.
Ma ei mõtle pikalt,
ma ei tunne süüd –
elan ülirikkalt,
kandes rõõmurüüd!

Jäälillede lehviku
avab tuul
hilissügisekuul –
oh, milline ilus
mõista-
tus!

Tolm ei ole mustus,
meel ei ole vaim.
Kui vesi pole kastmas,
närtsib taim.

Tolm ei ole mustus,
meel ei ole vaim.
Kui valgus pole paistmas,
närbub taim.

Tolm ei ole mustus,
meel ei ole vaim.
Joonistaja pildiks saamas
avar aim.

Tolm ei ole mustus,
meel ei ole vaim.
Lehvitades lahkub loodu
kaduvaim.

Oled oma kõrgeim mõte,
oma tegu madalaim –
oma patt ja
oma püha,
oma ilme avalaim.

Iga sõnagi, mis lausud,
loob su elu alused –
saduldab su igaviku,
kuhu sätid jalused.
Iga laulgi, mida laulad,
pinguldab su kannused,
annab kätte ohjanöörid
tänased ja ammused.

Kui suur
on see sünd –
Hinge elulev tung
tulla Praegu ja Siia,
Sind rändama
viia.

Kui suur
on see sünd –
keha Vaimudetund,
Aja leitud Ruum,
kuhu külvata
Tuum.

Kui suur
on see sünd –
Meie ühine Soov,
meie Tarkus ja Õnn,
ühendkooride
proov.

Kui suur
on see sünd –
kui sõnatult Suur!
Nii armas aiaäärne,
nii nutu ja naeru väärne…
Tõeliselt
SUUR.

Kui suur
on see sünd!
Kui suur on see
sünd…
Kui suur on
Su Sünd?
…

Ilma sünni imeta
oleksime nimeta…
Ilma eluvaevata
Kodu, Maa ja Taevata.

(Pühendus: Pärt Uusberg)

Täna pealelõunal
peidan jälle silmi –
ikka ebaõnnestunult
hajutasin pilvi…

Ühel päeval aga siiski
tõstan oma silmad –
ja suveajal ilusaks
kõik muudan laadailmad!

Ma ei tahagi olla nii ilus,
ma ei tahagi olla nii hea,
ma ei tahagi pettuda tõdedes,
millest nagunii miskit ei pea.

Ma ei tahagi olla nii sile
kui tsirkuseks klantsitud kloun –
on pirnilgi punnid ja ploomil
ja mõneltpoolt plekine õun.

Ma olengi päriselt ilus,
ma olengi päriselt hea…
Nii vähemalt ütleb mu mees
ja tema just see on,
kes teab!

Ümber ilma reisides
kohata võib teisi, kes
üldsegi ei reisi
ega kohta teisi.

Läbi linna marssides
näha neidki varsti, kes
üldsegi ei marsi,
hoides lipuvarsi.

Kas vaatlemine sama on
mis ise tegemine…
Kas inimene sama on
mis teine ligimene…

Kui sa ise vette ei lähe,
siis arvatavasti ei upu.
Kui katusele ei roni,
siis arvatavasti ei kuku.

Vaata hoolikalt järele siis,
on seljas sul suled või karvad
ja otsused langeta nii…

A muidu – ole kuis arvad.

Mul on täna tähtis päev,
täitsa pidu kohe –
külalised tulevad
aknast justkui lohe:

üks toob õnne,
teine rahu,
kolmas oreooli…
Kui ma oleks nooruke,
ei siis kipuks kooli –
oleks oma sõpradega
annetatud kingis,
lehvitades tiivakesi,
lendleks eluringis…
Koduõppel.

Mulle meeldib metsik meel,
vallatu ja vigur –
võrrirada kruusateel,
kus ei võta pidur.

Kuigi ise poeksin juba
kella kuuest voodi,
mõtteis olen nendega, kes
võlle veavad loodi.

Olen öiti sadu kordi
lennanud ja kiikunud,
miskitpidi ilmsigi
just mitte vähe liikunud…

Kus ma olen, mis ma teen,
kui keha puhkab-magab?
Ajan tähtsaid asju vist,
mis unerahu tagab!

Maailm on nii suur,
sina nõnda väike.
Madalal on kuu,
kõrgelt paistab päike.

Pimedus on taga,
valgus särab ees.
Uneleb või magab
sisu vormi sees.

Maailm on nii väike,
sina juba suur.
Süda teab su käike.
Varbadeta puur.

ärkamatult
märkamatult
tuul on pöördunud
sada päeva
järjepannu
jälle möödunud

seisan
vaatan
sirutudes
vihmavari käes
koitnud taaskord
Poppinsite
äralennupäev

sulen silmad
avan varju
lasen mõttel kanda
unistusi
tunnistusi
mida oskan anda

tõusen kergelt
kõrgemale
sellest maisest vaevast
avan silmad
alles siis, kui
puutun
vastu taevast

On asju, mida ütelda ei tasu
mitte iial
mitte kunagi…
Nagu võlad, mida sa ei tasu –
need omapäi ei kustu kunagi.

Nii jõuluvanad toogu
õiged kingid
ja tohtrid ravitsegu
õiget haigust.
Nii sõnu loobitagu
õiges vindis
ja liite lapitagu
õigeist paigust.

Kuigi palju asju tean –
kõike ikkagi ei näe…
Väga vähest meeles pean,
alles hoides eluväe.

Lõuendile kõik ei mahu,
osa jääbki pildi taha…
Ette võtan riidetahu,
millelt värvid kulund maha:
maalides ja meisterdades
täpselt nõndapalju teen,
kui on tarkust antud hetkes…
Kõige muu loob pintsel peen.

Kaotsi kunagi ei läe
värvid, mis paletti sean –
kuid kõike ikkagi ei näe,
kuigi palju asju tean…

Lahtise käega
plaks
kajab kaasikus
kaks.

Lahtise käega
laps
puhub pillilood
muusikaks.

Lahtise käega
laps
loob pildimaad
elusaks…

Lahtise käega
paps…
voolib savigi
pirukaks!

Porilaselgi on süda,
tuksub lakkamata,
koduteegi jalge all
käima hakkamata.

Olgu kõigil ilmas siin
oma lennukaar –
oma pesa,
pirukas
ja selge silmapaar.

Valu sünnib
südames
küünlaleegi särast…
Armastus
see püsib veel
vaid selle valu pärast.

Meelerahu –
meelepete!
Udukogud
silme ette
loob see rahu,
loob see meel…
Ole valvas
oma teel!

Meelerahu –
kaljurahn,
mida paigal hoiab
pahn…
Või rahu – pigem
elu liikuv,
süda
vikerkaarel kiikuv…

Kohvreid pakib sinu mees,
kel äkki lapse-põlved alles…
Parem ära seisa ees.
Uks hinge-pärani tee talle.

Kui tal ei ole liivakasti,
milles mängust unistab –
las ta minna, kuni elu
teisipidi tunnistab.

Kui on ikka vaja, kes ta
kingapaelad kinni seoks –
las ta pusib omasoodu,
kuni muutub meheteoks.

Ja kui sina ikka alles
tahad olla emme eest –
ära imesta, kui poja
saad ja mitte meest!

Hoolimata hoolikusest
ringidesse satun,
mõistmatuse sulgedega
aegamööda kattun…
Pritsides ja puristades
väljapääsu otsin,
suhu-silma-kõrva taha
mattund ehmeid trotsin…

Võtke ära minu pealt need
asjad! Silmad sulen:
ma ju lihtsalt inimene –
lähen, olen, tulen…

Ainult t u l i
võib olla nii tuline,
et luudeni lahustab naha.
Vaid v e s i
võib olla nii vesine,
et poonib kõik patuse maha.
Ainult m a a
võib olla nii asine,
et rõivaikski riputab raha…
Vaid õ h k
võib olla nii tõsine,
et taandubki taevaste taha.

Kolm lonksu vett.
Kolm tilka verd.
Kolm risti teel.
Kolm maad
ja merd…
Üks üllatus.
Üks viljaring.
Üks armastus.
Üks rahus hing.

Rohkem aega pole mul
olla allpool nulli,
päästerõngaaukudes
hoida õhumulli…

Elupuu see tahab hoidmist,
päevalilled tuge,
tibud-tuvid hüva toitmist,
kahvlid paariks nuge…
Suured mured väikseks seadmist
läbi pika päeva,
väiksed soovid suureks teadmist…
Kuni tuttu lä’eva.

Loeng läbi,
vaheaeg algab.

Hing paelast
lahti lä’eb
kaelast.

Üks ingel üksi
istumas veel.

Tema lihtsalt
silmitseb taevast.

Kes meist poleks häda näinud,
vahel käpuligi käinud –
see ongi inimese hind,
et kõigub-kiigub kandepind.

Jõuame kui aga sinna,
kuhu tahtnuksime minna –
kuulumine ilma suurde
siis annab elujaksu juurde!

Ilma vastutuseta
elu nautida ei saa…
Prügimäel ei ole lõbus,
isegi kui oled kõbus.

Kõik on koos ja kõik on lahus –
nagu valges vannivahus
mulli kõrval teine mull
omaette
hunnikul…

Püramiide ehitada,
nende otsast lehvitada
kas on ikka tulus trikk?
All on ainult
sügavik.

Teed ja rajad ristuvad,
rappa-sohu kiskuvad.
Vabam oleks lennata,
õhku mööda rännata.

Tuul ei oota,
vihm ei püsi,
rahehoog ei luba küsi…

Mina
ainult vaatan –
kogu ilma jaatan!

Millest oled ilma jäänud,
ilmutab end
unes,
sõnajalaõieliselt
leekleb jaanitules…

Mille oled kätte saanud,
põletab
su pihud,
kuni sellest vormunud on
uue soovi kihud…

Igal mõistmisel on aeg –
tagumine vahel.
Huvitav, et DNA
ikkagi on ahel…
Osadena kokku pandud,
lüli kõrval lüli.
Mina küll ei viitsiks teha
sellist vintis tüli.

Ära võta südamesse
teiste tuhat asja.
Ole ise otsustaja,
mida, kuidas, kas
ja
üldse tasub ligi olla
ahjule, mis kuum…

Kitsas siibripilu.
Avar ilmaruum.

Inimesi huvitab
grillimarinaad,
teisi jälle igavene
pooside paraad…

Mina ise olen aga
hoopis isutu,
vormivaba-vallaline,
täitsa sisutu.

Kes on maine –
see on kaine.
Teised lille-laksu all
mööda sfääre tiirutavad,
kuu ja tähed
talde all.

Osad tullagi ei taha
ära maiseks, madalaks…
Kui ehk liiliateks valgeiks
või siis luhta madaraks.

Ja päike tõuseb idast,
loojub läände.
Tee pöörakuni sirge,
siis teeb käände –
ning keerab ette hoopis
teise pildi,
mis ära muudab eilse
hinnasildi.

See oli kõigest
täpselt sinnamaani,
kui minu tundeid seljalt lugesid…
Kes keeras vimaks pea ja
avas huuled,
kui vaikselt ääriveeri
kaissu pugesid?

Kakskümmend aastat
valmida võib salm,
nii nagu Cohen’il see Halleluuja…
Kuid tõesti – kui on
leivad ühes kapis,
ei ole aega süüa
ega juua.

Homme on maailma lõpp –
või on homme maailma algus?
Hommikul kammida tukad
või säilitaks paruka salgus…?

Oh peeglike-peeglike, ütle,
kes sellele vastama peab,
mis järgmiseks inimkond küsib
või kes seda ülepea teab…

Kui on miskit palju,
siis on see nagu muda.
Kui on asja vähe,
siis seda omab Buddha.

Aga inimesel
mis siis üle jääb? –
Hea, kui koidul valgust
üldse tõusmas näeb!

Jätan uksi avamata
pikas koridoris,
uurimata, puurimata
läbi-näha poris…
Ühekeelsel instrumendil
sõrmi villi plõnnin –
sukeldun ja õhku ahmin,
kuni vee peal kõnnin.

See on lihtsalt naeruväärne,
lihtne kuis kõik on.
Värviline kala ujub,
kaldal hüppab konn.
Linnukene täpselt teab,
miks tal pesa on…

Ja inimene aina vaagib,
mis ta mõte on!

Üks soov – mu soov,
kui sajab tähti
või lund:
et Hing
– me hing –
näeks elu kui
ime-und…

Kinnisilmi köiel tantsin –
nii on ohutum,
kõrgustesse pürgimise
võime tohutum.

Tunnen ainult oma keha,
ajas antud rada,
kustumatut soovi elu-
hirmgi ületada…

Tulen maalt ja
olen räämas –
puhas nagu pühak,
“Ripsmetušš jäi kapi peale,”
vabandades üha.

Ei taha enam kontsakingi
peale ühte padu,
mis mu täitsa puhtaks pesi:
su
pilgurahesadu.

Enne kui vaimustud,
vaata.
Enne kui ühendud,
vae.
Enne kui otsustad,
oota.
Enne kui tulistad,
lae.

Pärast,
kui armastad-pühendud,
andes nii sõrmed
kui käe,
maandud ja taandud ja toimetad –
järgmist teeristi
niipea
ei näe…

Ole lootusetult hea,
kes näeb ka
pimedas,
toetab küünarnukist
ajas libedas,
hingab õhku välja
igas olukorras,
taob ka kaoses rauda,
kuni kõik on korras…

Ole, palun,
lootusetult
hea.

Hobused, kel pööris viltu –
need on veidi perud.
Inimestel samamoodi.
Sarnased on elud.

Kuigi igaühel oma
teed ja tegemised –
kõigil kaitseingel õlal…
Vaenlane või sõber.

Kunst ei ole
kunsti teha –
kunst on kunstis
kunsti näha.

Kunst ei ole
kunsti näha –
kunst on kunstist
raha teha.

Kunst ei ole
raha teha –
kunst on rahas
mõtet näha.

Kunst ei ole
mõtet näha –
kunst on mõttest
lapsi teha.

Kunst ei ole
lapsi teha –
kunst on lastes
kunsti näha…

(Pühendus: Maila)

Meenutades valgeid öid…
Rohkelt tegemata töid…
Telgivaiu, suurte rõõme…
Varjurikkaid lõkkelõõme…

Külm on väljas,
soe on sees.
Kardinad on
akna ees.
Põsel puna,
pilgud maas.
Suvi läbi saamas…
Taas.

Üksindus on lõputu.
Saatusel on sõlm.
Kukla taga hingab
saabuv sugupõlv.

Mida teha sellega?

Magusam kui uni
olla võib üks
ärkamine…

Rahu tulekuni.

Bussis valin varjupoole,
muidu hoian sinu poole…
Maasikas on punane
sealt, kust suudleb päikene!

Olen oma elus
kohtand paljusid.
Nendega koos ronind
järske kaljusid…

Sinuga koos aga
õndsalt keras magan
nurrudes.

Lõpuks ometi maailmas muusikat on,
mida minagi
kuulata tahaks.
Ometi lõpuks maailmas tühjust on,
mida minagi
täita tahaks…
Lõpuks ometi maailmas pidusid on,
kus minagi
tantsida tahaks.
Ometi lõpuks maailmas teid on,
millel minagi
vantsida tahaks…
Lõpuks ometi maailmas neid on,
kelle maailma
minagi tahaks…
Ometi lõpuks maailmas tuld on,
mis laavat
ei tarruta vahaks!

(Pühendus: Ed Sheeran)

Tunne lükkab,
tõmme tõukab
armastuse käima,
võtmeteta sillalukud
igavesteks näima…

Kerge käega
spelli peale
paneb silmaplõks,
kibe-kiirelt
käibki vilgas
tabalukuklõps.

Võti visatakse jõkke,
vähid seda söövad,
nimi-osalised ise
pulmatantsu löövad.

Kui nad tah’vad
hiljem siiski
minna lahutama –
peavad enne
karges sängis
meeli jahutama.

Kerged silmad,
soojad käed.
Sügav põhi,
kõrged mäed.

Pidulikkus.
Kodukootus.
Pühalikkus.
Vaikne ootus.

Valge lumi…
Jõulutähed.
Enesega
kokku lähed.

Üks tavaline päev –
ja sünnib eriline inimene!
Üks tavaline päev –
ja lahkub eriline inimene…
Üks tavaline päev –
ja sina sündisid!
Üks tavaline päev –
ja lahkud sinagi…

Üks eriliselt tavaline päev
nagu täna
– ja maailm pole enam
iial endine.

Kas ma olen valmis
ootama ja lootma,
andestavaid mõtteid
järjest juurde tootma?
Kas ma ikka tahan
lasta käsi rüppe,
kuniks sina jaksad
teha ka kord hüppe?!

Valgus-aastad vahel,
erinevad laed –
sihiks ülikoolid,
mõnel lasteaed…

Ma soovin sulle
nägemist.
Ja kuulmist,
tajumist.
Ma soovin kõige
näivus-udu loori
hajumist.

Ma soovin sulle sära,
mis tuleb päikesest
ja seda, mida tunned
just rõõmust väikesest.

Ma soovin sulle
head.
Ka seda, mida pead
vaid tavaliseks eluks…
Tead –
ma soovin ainult nägemist!
Ja kuulmist,
tajumist,
kuis olematu kukub,
kaob
ja pinna vajumist –
et see, mis alla jäänud,
oleks hoopis peal.
Ja sina, kes sa istud,
s e i s a k s.
Kõige keskel seal.

Ma soovin sulle
aega head.
See ongi parim kink.
See kingitus tee endale…
Nii selginebki pilt!

Mu südamel on roosa padi,
sellel puhkab minu hing.
Taevalik on tema nimi.
Sellel padjal puudub hind.

Juba ammu enne sündi
teadsin, et vist läheb nii:
viskan vette õnnemündi
ja meile tuleb Ingeli!
Millal iganes ma tahan,
et mul olla oleks hea –
lihtsalt tema peale mõtlen,
pannes padjale ma pea.

Mu südamel on pehme padi,
sinna toetub minu hing.
Padja sees on pärlid kuldsed,
püüriks ümber valgusring.
Millal iganes ma vajan,
et teil olla oleks hea –
Ingeliga juttu ajan…

Mina paremat ei tea.

(Pühendus: Ingeli)

Ja jälle külvan ma neid porgandeid –
ja jälle peenras hernest tokitan!
Ja varsti jälle pakilehve seon
ja ennast sünnipäevaks lokitan…

Nood, kellel päike aina krooni kohal,
ei saagi saama sellest aru vist,
kui elu juba ammu mööda läinud
ja nende poole hõljub valge rist…

Supivaht ja Seebivesi
alailma kahekesi
kõrrest körti imevad,
kuni luugid pimedad…

Roosisoola riputades,
kulliküüsi tiputades
ninu kokku nohistavad,
räigelt tõde sohistavad

oma joru ajades –
kõrget Mina vajades…

Põõsa alla rämpsuvesi!
Olgu kas või mitmekesi.
Mulle meeldib puhas vuuk.
Tõmban välja kõik, mis puuk.

Nii palju kui
valutad kurbust,
nii palju kui
rõõmustad head –
nii palju sul ARMASTUST soovin
ja ÕNNE – ÕNNE,
mis tead!

Sellest elust alates
olen armastatud –
ükski minu ilunipp
pole varastatud…

Hetkest, millal lõikumata
jätad süütud veenid,
leebe emalõvina
taltsutajat treenid.

Mulle meeldib tausta teha,
lihtsalt draperiid –
olla number nullikene,
sile alussiid.

Põhi on ju põhiline,
olgu liiv või sänd…
Sellel toetub taevatrepp
ja kasvab mastimänd.

Kastani lapsele patja
õmbles kord hoolitsev ema.
Kahjuks on väikese seiga
praeguseks unustand tema.

Hoidis küll öösiti ärkvel
kõva ja kentsakas muna –
kiirgas kuid kummalist lumma
välja sealt elustatuna.

Kastan toob tervist ja õnne,
peletab eemale mured…
Aga kui unustad hoole,
ikkagi üksinda sured.

Kui on majas liialt kära,
saada lapsed kodunt ära –
seinale siis mõtle päike,
väldi üleliigseid käike!

Kui on jälle liiga vaikne –
jäta diivan nurgapaikne,
kutsu pere tagasi
ja ela rõõmsalt edasi!

(Pühendus: Anu)

Siruta käsi –
ja seal ei ole kedagi.
Ulata käsi –
ning tuhanded haaravad sellest…

Anna lihtsalt oma käsi.
Sõber ju ei häbene
h o i d a.

Ämmamamma kaebles, et mul pole üldse väge –
kas selja pööranult saab tõesti silma vaadata…?
Olen hoolsalt varjanud veealust jäiset mäge,
mis hakanud on viimaks sinu paistel sulama.

Ma ei jahi tolmurulle ega küüri nõusid
igal võimalikul vabal kaunil eluhetkel –
ja ei torma korraldama, kui just äsja tõusin…
Olen hoopis roosiaianuusutamisretkel!

Kastan oma veega õite pakatavaid pungi,
julgustades teisigi teeäärtest noppima…
Ning kui vähekegi saan, siis muudan ämma tungi
oma takjanina minu aeda toppida!

Vabadus on minu sõber.
Kõikjal temaga ma käin,
vahel kohvikuski istun…
Kuigi üksildane näin –

alati mul selts on olla.
Ja ma ei karda midagi!
Kui ehk seda, et võibolla
te ei taband ridagi…

Avan südame
kui pähklikoore,
võtan välja vilja
verinoore,
mis on kihvadest ja keelest
puutumata,
mis on allikana jäänud
muutumata.

Näitan sulle seda
seemet igavest,
räägin juttu juurde
millest iganest…
Aga ülejäänu on su
enda mure –
teiste kookoskapsleid läbi
ma ei pure.

Varjupaiga nukker vari
piilub nurga tagant.

Silmakoopa stalaktiidid
tilguvad.

Päikesepaiste
loputab lompe
teeäärtes.

See on kevad, mil
sündisid uuesti

teises Eestis või kolmandas…

Sinise saan ma mustikast,
punase saan ma maasikast,
rohelise kapsapudrust,
kollase banaanisisust!

(Ingeli)

Kunstinäitusel näeb kunsti,
lavalaudade peal lusti,
aga elumere lainel
kohal pea ka pilvi musti.

Suur on soov ja
suur on tahe
jõuda kuivalt üle lahe…

See ei ole võimalik!
Liig märg on vesi,
sadu pikk.

Mustlasele julgelt vannun:
mul ei ole raha!
Kadedaks ja valelikuks
sõimab vanapaha.

Kuigi minut tagasi just
pidas ausameelseks,
lootusetult lahkudes
sai tädiks kibekeelseks.

Mustad silmad võiksid näha
pangakaardist läbi –
kaardiseisul, nagu ikka,
kõigi au ja häbi…

Kui sa pilgust puhast tõde
välja ka ei loe,
ära oma näppudega
rahakotti poe!

Mulle meeldis silmapiir –
seal, kus tärkab päiksekiir,
seal, kus lõpeb inimmäär,
algab uue otsa äär.

Mulle meeldis silmapiir,
see, mis kutsub: “Tee üks tiir!
Tule vaata minu taha,
muidu magad elu maha!”

Nüüd meeldib mulle koduõu,
kus elab rahus pea ja põu,
kust ära paistab silmapiir
ja näha iga päiksekiir.

Nüüd meeldib mulle koduõu –
siit saan ma oma nõu ja jõu.
Siin ongi minu silmapiir.
On ringiks maandunud mu tiir.

Kõik pingutused, mis ma tulles tegin,
need läksid ära minnes jälle luhta,
kuid mis ma ikka rusikaga vehin…
Ma parem ette võtan platsi puhta.

Külg külje kõrval möödumatu tundub
nii aeg kui ruum kui olev silmapilk,
ent varsti kogu müstilisus muutub
ja sõõmunõusse nõrgub viimne tilk.

Lood-laulud loetud, loobuda on vaja
ja minna oma luuda kandes ära…
Vaid uskudes, et iga tule-mine
end siiski tasub mõnes mõttes ära.

Vaatad üles –
pilvekesed.
Vaatad alla –
Maa.
Sina oled nende vahel
üksi lõpmata…

Oh ei!
Silma pilgutavad sulle
inglid ülevalt,
aga haldjad
– vaata-vaata! –
iga lehe alt!

Võttis omaks sind mu keha,
võttis omaks meel.
Süda oli liiga vaba –
tema mõtles veel.

Pikuti ja laiuti
said läbi käidud käänud,
mälestused-meened,
mis veel ajusoppi jäänud…

Võttis omaks mind su keha,
võttis omaks meel.
Aga süda jäigi vabaks
Paaride alleel.

Keegi peab sõtkuma leiva.
Keegi peab tassima vee.
Keegi peab lausuma palved.
Keegi peab siluma tee.

Sammhaaval treppi pühin,
üles ja alla viib see…
Koju ja kodust välja,
ümbert leekiva lee.

Ilu,
tarkus,
headus –
kõige
suurem
teadus.

Väsitav on väsida!
Karmivõitu käsida!
Valus aina vinguda,
teiste kaela linguda.

Parem tunne:
paluda,
tüki toekam –
taluda,
kaljukindlam kannatada,
sulnilt roosamannatada.

Kannatuse karikas
klirr-di purunes…
Oi-oi, milline pahandus –
selline varandus!

Valu on varjatult
heidus,
välise vaate eest
peidus.
Salaja südameid
söövib,
unede rahusid
röövib,
päevasid lühemaks
veab,
elude rikkusi
neab…

Valul on tuhat palet,
miljon tõde ja valet,
triljon mõtet ja mahtu,
mõõtu, sõna ja vahtu!

Ära sellega silmitsi astu –
vaid valulik tuleb seal vastu…
Lõpmatult aega sult küsib
ja ikkagi alati püsib…

Kogen seda maailma kui
hammustatud õuna:
keegi kuskil söönud on
tasuta kõik lõunad…
Keegi kuskil ikka on
vastutusest vaba,
oma aia sulgenud
väravatel taba.

Loodusel on suurim lootus,
inimestel oma –
iga tegemise taga
mõttekriips või koma…
Lõpusirget veel ei paista,
aga tahaks näha
tuletornist
valguskiiri
kaugemale täna.

Juba mitu aega tahaks muuta oma nime,
seinte peale kratsida või puusse lõikuda…
Grafitina pritsuda, kui väljas kotipime,
olematult kaljunukilt alla hõikuda…

Veel tahaks hüpata su voodil, pillutada patju,
panna MP mängima su elevandikõrvus –
mis küll ei taba rütmi, aga mille kohta paljud
ütleksid, et see on tõesti tase suhtlusvõrgus!

Oskad kuulda inimesi – kuulatada tasa,
olla lihtsalt toeks ja mitte lauseid lõpetada…
Palun kuula mind nüüd! Enne kui ma täitsa haihtun…
Saaksid mulle äkki taeva tähti õpetada?

Kui tahad, ole võlur,
kui tahad, ole vimp.
Kui tahad, ole
tsellofaanis
koolilõpukimp.

Kui tahad, ole ingel,
kui tahad, ole vamp.
Kui tahad, ole
tondiline
kõrvitskolli-lamp.

Kui tahad, ole inime,
kui tahad, ole romp.
Kui tahad, ole
põhjakihi
merevaigutomp.

Kui tahad, ole siin,
kui tahad, ole seal –
vaid hetk
on igas sekundis
numbrilaua peal!

Nii-kui-nii oled surelik,
nii-või-nii oled muld.
Ei maksa olla murelik,
kui kätes sulakuld.

Džunglielu valemid
vaid targu välja rihi…
Lase nool, mis õnnelik –
see ise leiab sihi.

Oma emakeeles vaikin,
olen hästi tasa –
kõiksusele lähemale
saan nii pisitasa…

Võõrast keelest vaimustudes
vatran, pidamata
vahet – samas kaimustudes,
täitsa jumalata…

Üle oma varju
ei hüppa isegi valgus –
kuidas siis inimene?
Pärast lõppu
ei looda isegi algus –
kuidas siis inimene…?

Kuid päikesetõuse vaub
vaid seesama inimene,
maailmamuutmise plaane haub
vaid seesama inimene,
jooksuringide siseradasid püüdleb
vaid seesama inimene –
ja Valguse nime hüüdleb
vaid seesama
Inimene.

Pojengide pööritav pirg,
jasmiinide vapustav sära,
sireli loobumiskirg –
viiesed
nopitud ära…

Kaunistab päevade tuba
iga hunnitu-joovastav õis.
Lõhnadel levida luba,
sisse astuda juba kui võis!

Oled kõike ise teinud:
ise juga juhtinud,
ise põrsalt lulli löönd või
ähkinud ja puhkinud…

Ainult ühte pole teinud –
teiste vastust vajanud.
Nemad omaenda tarkust
on vaid taga ajanud.

Avalikud tegelased
salamisi unistavad,
solaariumide mausoleumes
ilumahlu pruunistavad.

Küll on raske, kui ei tohi
kodu-uksi paotada,
vaid tuleb õigeid näotalonge
teatud nurgal jaotada.

Küll on kurnav, kui on palju,
mida kahju kaotada…
Kaasatundmist, andeks-andi
kõikjale saaks laotada.

Silmapõhja peegeldus
pilkupüüdev pilt:
pilvevatis päike ja
Amsterdami silt.

Mõnikord on vajalik
lihtne otselend…
Kannad oma pagasit,
kuni leiad end.

Ema tuleb,
ema läheb,
ema teeb ja
ema toob –
ema lehvitab,
kui lähed,
ema küpsetab
ja koob.

Ema annab,
ema kannab,
ema hoiab,
hellitab –
ema mõtteid
loeb ning võlub,
mida ainult
ihaldad.

Ema põuest
jagab ära
armastuse
särava,
avab sulle
kõhklemata
kauni elu-
värava…

Kallis ema!
Olgu sulle
emadepäev ausammas,
millele ei hakka iial
ega kuskil
ükski hammas!

Ühel hommikul ärkad –
ja märkad,
et sinu suur armastus on otsa saanud…

Aga selle asemel
on tärganud veel suurem armastus
nende vastu,
kes on kohal küsimata,
kes ei võimutse, ei nõua,
ei õigusta,
ei meelita, ei mangu,
ei põe,
ei poe,
vaid kõnnivad kikivarvul
ja teevad, mis tarvis

nagu päikesekiir,
mis piilub aknasse
ühel hommikul, kui ärkad –
ja märkad…

Kokkuleppel
mindi lahku.
Vaikselt voolas veri.
Hõõgvel hinge tõmmetest
sai möllav Surnumeri.

Liiga pehmelt lasi lahti
haavu küntud pinnas,
vasest vaiad
valuvalves
sõlgedena rinnas.

Loetud võpatusi neelas
pühitsetud maa…
Valgustunult kustus
Päike
ainsa kiireta.

Sa tulid unes –
palud lambi läita
ja leinates
silm veega täita.
Ma pole ema
ega eksist arm,
vaid noorusmälestus –
ammune lavasarm…
Kuid praegu tunnetan,
et hoiad minust…
Kaost ennetan
ja räägin sinust:

su tinglik elutee
on ikka valla,
kas oled üleval
või kuulud alla…
Ei saada armastust,
kui pikalt palud…
Veel veidi kannatust!
Ma tean, et talud…
On tihti inimlaps
ju poolest pime
ka valges valguses –
see pole ime…

Ma annan lambi nüüd
su enda kätte
ja peosse surun virna
salvikrätte –
sest õppima pead ikka
omaette,
et mida tead ja teed,
loob ringid vette…

Sa päris inglitel
nüüd võta käest –
nad veavad üle sind
sest ängimäest…
Ja ära kahtle:
oled südames –
meel paigas mul
ka ringi liikudes!

Su kaunist ilmet
toitku tasakaal.
Ei ole lihtne siin –
ei unemaal…
Head teed… Pea püsti,
julgelt edasi!
Mind teele saatsid
ükskord sedasi…
Nüüd ütlen sama:
sa ei kartma pea –
kui süda lahti,
hoiad selge pea.

Ma vahel mõttes sulle
külla tulen,
kui aega saan ja hetkeks
silmad sulen…
Uks lahti on,
kui linki vajutad –
sa ainsa hetkega
kõik vale hajutad.
Maa kihis kinni olla
küll ei tasu,
kui just üks harjumus
su peal ei lasu…
Ehk mitte! Hüvasti.
Su tee on pikk!

Sind ikka kandlel saatku
Ime-lik!

(Pühendus: Aare)

Vaikuse kaja
kaotab aja –
kellukesi pudisemas
pilvedeist selgeist…

Lootus, lootus,
looda vaid
rõõmsasti!

Peatusteta ringi-rajal
asja kohtab mõnda,
inimest või lemmiklooma,
keda hindaks nõnda:

M i n u l e. Ma igal ajal
seda võtaks sülle,
kallistaks või silitaks või
lihtsalt tõmbaks ülle.

S i n u l e. Ma igal ajal
selle kingiks sulle
ja ei mingit süümepiina
pärast sünniks mulle.

T e m a l e. Ma igal ajal
soovitaksin seda,
kiidaks või ka putitaks
või laseks sigineda…

M e i l e. Kui ka iganes
ma ette võtan miski –
see on asi igavene,
vähendades riski.

T e i l e, tuleb tunnistada,
poleks palju anda:
võite saada ülejäänu,
viitsite kui kanda…

Aga n e i l e ma ei jagaks
isegi üht mõtet –
ainult kasutaksin iga
põgenemisvõtet!

Laps on kristall –
ülasvalge helves
Taevast
langenud Maale.

Kes näeb,
see teab:
kes vastutab,
see peab

sulama
südameks.

Sõber tuleb külla –
kohvi on veel soe.
Sõber tuleb külla,
päevi eal ei loe.

Sõber tuleb külla
juttu ajatama…
Sõber tuleb külla
elust pajatama.

Sõber tuleb külla,
lapsed ümber ilma.
Sõber tuleb külla,
vaatab otse silma.

Sõber tuleb külla,
nagu oleks mina.
Sõber tuleb külla,
pilgus taevasina.

Sõber tuleb külla,
tähtis pole nimi…
Sõber tuleb külla,
tunneb paremini.

Sõber tuleb külla –
alati saab mahti.
Sõber tuleb külla,
hoiab hinge lahti.

Sõber tuleb külla,
ikka süda soe.
Sõber tuleb külla –
toob kaasa elutoe.

(Pühendus: Anu)

Retsepti järgi rassimine
pole minu ala –
siilil udus mässamine
parem maiuspala.

Suvaliselt ritta laon
eri jahukotid,
pudrunuiaga siis taon
seina naelad-potid.
Maitsetaimed riputan
lambikupli külge,
purgisilte puhastan,
kasutades sülge.
Toidud kokku segunevad
ime läbi kapist –
tuleb välja, polegi
ma tehtud ainult papist!
Pliidilt-pajast aurumas on
kütkestavad lõhnad:
nii pole iial nälga jäänd
ka külalised kõhnad…

Retsepti järgi rassimine
pole minu ala.
Konservikoti tassimine –
vilets spordiala!

Ma suitsetasin, sest
ei tundnud sind.
Nüüd vaatan eemalt tühja tikutoosi.
Aeg seisab, kuigi
leierdamas kell,
kus seier võtab järjekordset poosi.

Su iha tätoveering
minu kehas
kui täna igavesti valutab…
Sest hetkest olen
valge rahutuvi,
kes kassikarjas ringi jalutab.

No ei ole minu tase
pauk-rakette lasta,
ennast vahetpidamata
kullapurru kasta.

Mulle sobib kõndimine
mööda seinaääri,
saabastesse topituina
hoida püksisääri.

Miks peab elult pigistama
välja aina viimast?
Enamjagu piisaks ikka
lihtsast leivast-piimast…

Avarduda võib ka õhku
mõtetes ja maitses,
lasta ennast täitsa vabaks
moes ja piirikaitses.

Sa ei tohiks mõeldagi neist asjust, millest räägid
minuga, kui mitte keegi kuskil pealt ei näe…
Tegelikult tahaksin vaid olla vaikselt kõrval,
tasakesi südameni libistada käe

ja silitada loomakest, kes ikka pisut turris,
tohutumas kõrbes hüüda üksi hüljatut…
Abistada ühte hinge, kinnisilmi proovib
kes kasta õitsemiseni ka taime viljatut.

Sa ei tohiks iial teha asju, millest mõtled,
minuga, – sest ma ei ole kindel, kas sa tead –
oled katastroofiliselt veidi ära eksind
oletustes, kes ma olen ja mind kelleks pead.

Kui ootamisest otsa jään,
ma üldse siis ei oota –

parem ongi lihtsalt nii
kulgeda ja loota,
et aega oleks lõpuni,
mis alata ei tohi –
et meri viskab pudeli,
kus sees on Pipi rohi…

Kaselehed kase otsas,
vahtralehed vahtrapuul.
Tammetõrud tamme oksal,
minu mõtted minu suul.

Hanekesel hane jalad,
aol ning ehal oma loit.
Oma tunne igal kehal,
igal vaimul oma toit.

Kaselehed kase otsas,
vahtralehed vahtrapuul.
Tammetõrud tamme oksal…
Mitu haru elupuul!

Igal armul oma sarm,
igal sammul oma king.
Oma värin igal haaval,
igal punktil oma ring…

Igal lapsel oma hing!

Kaselehed kase otsas,
vahtralehed vahtrapuul.
Tammetõrud tamme oksal,
minu süda minu suul.

On inimesi, kes ei mäleta…
On neid, kes mäletavad
hästi.
On inimesi, kes ei mäleta
ei head, ei halba –
mitte midagi…
On neid, kes mäletavad hästi
nii head kui halba – kui ka sedagi,
et mäletada
võib ka mitte
ja mitte armastada
kedagi.

On inimesi, kes ei mäleta…
On neid, kes mäletavad hästi.
On inimesi, kes ei mäleta,
et kõigil pole ikka hästi…

On inimesi, kes ei mäleta.
Ja neid, kes mäletavad
hästi.
On inimesi, kes ei mäleta,
ei head, ei halba –
mitte midagi…
Ja neid, kes mäletavad hästi
nii head kui halba – kui ka sedagi,
et mäletada võib ka
mitte
ja mitte armastada
kedagi…

Vihmapilv arvab, et
ägedalt sõuab…
Tuuleke puhub ent
nii, kuidas jõuab!

Tõelised tegijad
näha on harva –
nemad kui loodus on
kaitsevärv-karva.

Sada miljon
taeva tähte
nagu kirkaimad
kristallid
vaatavad all’
maade poole
nagu sõbra silmad
hallid.

Sinu silmad,
minu silmad
hoiavad üksteise-
kokku:
silmad hallid,
sõbrad kallid
all maa peal
saavadki
kokku.

(Pühendus: Ingeli)

Kingid mulle aega,
kingid mulle hetki,
kingid kinoskäike,
vaikseid rabaretki.

Kingid mulle käsi,
kingid mulle suu,
ülejäänud õnne
kohale toob muu…

Kingid mulle aega,
kingid mulle elu –
ülim väärt on jagamist,
kui õige abielu.

Miski siin ilmas on lõputa,
miski siin ilmas on lõplik.
Mõnigi mägi siin tiputa,
mõnigi jõgi liig tõtlik.

Languste-tõusude vahel
hetk, millal hetkeks on aega –
see on see üksainus viivitus,
tasub mis kõik seda vaeva.

Kriitiliste kriitika
mind ei huvita –
poldid ülearused
ilma kruvita.

Kurja kulmu kortsutus
ka ei puuduta –
tagurpidi väntamisest
heaks ei
muututa.

Hingetõmbamisega
paremaks kõik teed,
vulkaanipursked peatad,
aktiveerid veed…
Rattasõidul rummud
jooksvalt trimmi pumpad,
kergel põdrasammul
elust läbi sumpad…
Lepatriinud lehekõrtel
ülespoole aitad,
pimedusse eksinutel
selge raja näitad…

Kust sa tulid?
Ma ei tea…
Aga ükskord sinna
tahaks mängu lõppedes
sinuga koos minna.

Kes mind tunneb,
kes mind teab,
see ka rohkem
kalliks peab.

Ristis koivad,
käed kui kringel,
olen vahel
anti-ingel –

aga tõesti
väga vahel:
siis, kui kõigun
jalgel kahel,

kui on maailm
metsa pannud,
tõde ohjad
ära an’nud –

siis ma olen
tõesti vait
või lõugan nagu
ah-sa-mait.

Kasta ennast rõõmu valgevahusesse vette,
mõtle säravkuldne püha ristmärk otsaette,
jälgi taevakaart ja sala sipelgateradu,
kevadvärsket mahlakaske – lehe-lumesadu,
pilliroogu – hundinuiu – konnakudu teket,
äikse lõhna – pääsu lendu – vihmapilve leket…

Siis ei ole aega vaja tundmaks iseennast –
pole vaja muretseda, oled maalt või linnast:
sul on kodu – sul on kõike, mida ainult tahaks,
päikse kuld ja täiskuu hõbe sinu taskurahaks.

Maimuke – su piiriaed,
millest üle hüppad,
krobeline metsatee, kust
käru üles lükkad.

Rappudes ja värisedes
hambaid surud kokku,
armastades-halisedes
kõvasti lööd lokku…

Küll on hea, et sul ei tule
tundeid välja mõelda…
Kallistades-kussutades
kõik saad välja öelda!

Hinged nagu sügavikud
kõikjal haigutavad,
endid üheteise sisse
ära paigutavad.

Suurde mahub ikka palju,
päris mitu väikest –
nagu kosmoses planeedid
ümbritsevad Päikest.

Kes mind hoiaks? Kes mind vajaks?
Ootes koidikut,
üks silm naerab, teine nutab…
Kaunis muinasjutt.

Olen kaotand mitu südant
oma teel.
Olen võitnud mitu südant,
rohkem veel.
Olen kaugusesse vaadand
lähedalt.
Olen igatsuselaule laulnud
kähedalt.
Olen kilde kokku korjand,
purustand.
Olen kurja meeles pidand,
unustand.
Olen kerjust lohutanud,
teinud pai.
Olen vaenlast hellitanud,
kuni sai.
Olen vihanud ja neednud,
parastand.
Olen petnud, valet vandund,
varastand.
Olen pooli tervendanud, tervet
poolitand.
Olen valgust varjutanud, varje
koolitand.
Olen olnud elav surnu,
hingetu.
Olen olnud voolav õnn,
hirmpidetu.
Olen olnud peal ja kohal,
üleval,
servas, keskel, kahevahel,
kõige all.
Olen olnud sees ja segi,
uneta,
valesti ja hästi viltu,
jumeta.
Olen olnud väike viiul
tagareas,
vaikiv-kuulav, päris Momo
muude seas.
Olen olnud haldjas, muusa
ebamaine,
olnud tähelend ja -langus,
supernaine.
Olen eland meelega ja
kogemata…
Eland ette, taha, otse otsa
vaatamata…

Olen olnud i n i m e n e.
Lihtne nii.
Loomulik on ikka ilus.
Lisaks prii.

Armastus on pime,
vihkamine valem.
Armumine ime
kogu maailmale.

Elektrilöögid õhus,
riidekuhil maas.
Liblikana kõhus
väike looteraas.

Armumine ellu
võtab rohkem aega…
Enne mitu korda
saad ütelda head-aega.

Pimedaks, jalutuks, näotuks
võib lapsevanem su teha.
Moondada hinge ja oiu,
halvata kogu su keha.

Kuigi hoidma ja kaitsma
on määratud iga ema
ja pandud Päikeseks paistma –
kõiges võib luhtuda tema.

Kuigi kaitsma ja hoidma
on määratud iga isa
ning Maana sind alati toitma,
ka siis, kui vajaksid lisa –

võib olla just vastupidi.
Ja sageli nõnda see ongi.
Ei tehta seda, mis pidi.
Ja võibolla parem ongi.

Saad ise Päikene olla,
saad ise kaevata Maa…
Tead, kuidas ilma on olla.
Hoitud need seda ei saa.

Elu hoiab ikka püsti
haldjas pliidi ees,
mitte järel-tulija,
kes silmi ette teeb.

Vaikne vesi
kannab laineid,
sillerdust ja
laevu –
ise märkamatuks jäädes,
liigahtades vaevu…

Seal, kus on lõpetatus lõppenud,
ei saagi enam algus alata –
ja kui on tuju vanast õppust võtta,
võib möödunu ka maha salata –

et oleks lihtsam jälle sinna minna,
kus algused on kokku tulnud ja
sind oodates on piduringi võtnud
ning mõtlevad, et nüüd võiks alata!

Näpust tõmmatud said pinnud –
selles ringleb sirav sõrmus.
Lennugeenidega linnud
pole maandatavad põrmus.

Kogupaugust lahvab õhku
nende tihe-tore parv,
suurenedes ühe-haaval
lugematuks paisub arv.

Õppides ja õpetades
kasvab kõigil silmasära…
Järgmist astet lõpetades
rõõmuga sealt lendad ära!

Kohtasin kord sõpra,
nimeks Ümbersõit.
Istus vinges autos,
margiks Ajavõit.

Sellest ajast peale
jalgu kiigutan,
ennast ökonoomi-
liselt liigutan!

Kui tahad olla valitu,
siis ära ise vali.
Kui ootad väga kevadet,
jääb hingetuks su tali.

Pea meeles: kõige peamine
on lõpus – nii ka ees…
Ja tark on targu vagane
ka paradiisi sees.

Heegeldades silmi loon,
vahel pilutan või koon.
Oma päevi ritta sean…
Aga ainult tänast tean.

Vahel tõmban kudumi
üles nagu udu, mis
kuskil tekib,
kuskil kaob,
elust igavikku vaob…

Täna süda taob.

Väiksed asjad suureks puhud
nagu seebimullid,
sigadele ette söödad
puhtad heinarullid,
tühjad asjad täis kõik teed,
ajad upakile –
väärtuslikud minutid
jätad ripakile…

Kui ei tea, mis niit, mis nõel
ja kumb käib kumma taha,
siis kaamel jäta rahule!
Nii astud eeslilt maha.

Olen tee
ja tegija.
Kaotaja ja
võitja.
Olen õhtust hommiku
voole-poole sõitja.

Mul on kaasas
kannike.
Armastan
ta aimu.
Uhkeid roose
ma ei talu
ega nende vaimu.

Värvilisest
vikerkaarest
olen kudund salli.
Soe on see ja
ennekõike
lemmikvärvi –
halli.

Saadan kirju sõpradele
igast peatus-
kohast,
otsin üles aadresse
sest kogumise-
vohast…

Ütlen:
ärge muretsege,
mul ei ole vaja
telki ega
varjupaika
ega mingit
maja…

Olen ilmas,
olen ilma.
Taevas, Maa ja Tõde
mulle isaks, emaks, vennaks…
Puudu on vaid
õde –

aga tema tahab olla
vaba nagu mina:
tuuleks taeva all
ja linnaks,
milles elad
s i n a.

Tulen, et minna,
lähen, et tulla –
pealtnäha lihtne on see.
Lähen, et tulla,
tulen, et minna,
pühkides palgetelt vee.

Lähen, et tulla ja
tulen, et minna –
harjutan loobumist nii.
Tulen, et minna ja
lähen, et tulla
ning näha, kas igatseti…

Mine, et tulla,
tule, et minna –
kaotustest võidavad kõik.
Tule, et minna ja
mine, et tulla,
hinges sookurgede hõik.

Pardipoja prääksumisest
kurdiks küll ei jää.
Väikse tita vääksumisest
sulab hingejää.

Seda ongi vaja –
laste lalin, kisa…
Õnnest õhkab maja,
saanud perelisa!

Ka vaiksed hetked siis
on palju enam väärt:
Universum viib
su kaema taeva äärt.

Poolenisti poolitatult kiikasin su poole
silmanurgast, kui sa minu püüdlusi ei näinud…
Eristusid selgelt ülejäänud kirjust hulgast –
sinu otsinguks ja leiuks aega mul ei läinud.

Märkasin su kohal nagu läbipaistvat krooni –
oled kõrgelt sündinud, vist ise sa ei tea…
Minu ämbliksilmad näevad rohkelt kalliskive,
kuid madalamaks murust ennast tihtilugu pead.

Varjatu on varjamatult tunda kõige ümber,
räägib tõde valjemalt, kui arvatagi võid…
Tänan vaikselt, et sind tundma sain ja et sa minult
teisepoole suuna võtsid. Naiseks sai sul nõid:)

Kus on minu rahapuu,
mille otsas kakaduu
ajab mulle kägusid
ja muneb unenägusid?

Mul on ainult raha-auk,
mille kaevas panga-mauk.
Sinna sisse astud tihti,
kui ei märka oksakihti…

Aga minu kullaliiv
on hoopis iga ajaviiv!
Looja loodud siia ilma.
Valgub südamesse, silma.

Kui mul oleks saba –
seda liputaks,
linnumaja iga puu
otsa riputaks:

linnulaul ja sõber
päästavad su elu,
kui on maasse tampind
heitlik linnamelu…

Lähen hoopis sinna,
kuhu jäetud ruumi –
pole vaatenurki
külmi ega kuumi,

hingan sisse-välja,
nagu templis kästi…
Laulan omaette –
ja jälle kõik on hästi!

Vahel mõtlen valgest laevast,
sellist valgel hobusel…
Kuigi kujutamas taevast
elu moel mul kodusel.

Nägin ükskord valget laeva
lähenemas kaugusest –
seal, kus vesi tõstab taeva
välja oma raugusest.

Valge laev see kandis randa
suurel hulgal kaasasid:
vürste, kunne ja korsaare,
kindraleid ja pašasid.

Sõitsid maale pikas rivis,
lipsumõõgad vehkimas,
kübaratel kirjud suled
armusoove ehtimas.

Valge laev on saetud ammu
lossitorni laastudeks,
valge hobu kaaslane mul
pidudeks ja paastudeks…

Aga prints see lasi jalga,
vaatamata tagasi –
nägin teda unes kord, kui
sügavamalt magasin.

Mõtlen vahel valgest laevast,
sekka sellist hobusel…
Kes nüüd kannupoisina
elab keldrikorrusel.

Mõnikord on tunne mul,
et olen juba läinud…
Sest et nõnda pika tee
olen maha käinud.

Äsja oli juudi juubel,
nelikümmend neli,
õnnitlusi saatsid sõbrad,
tuttavad ja veli…

Kõige rohkem pakub aga
pinget minu pere:
olen andnud neile oma
eluloo ja vere –

nemad mulle unistusi,
lootusi ja usku,
mis ka ainult vaimuna
mu südamest ei kustu!

Maa on – maa on minu kodu,
taevas – taevas minu tare:
linnupesa minu ase,
päiksepaiste minu padi,
kitsejäljed minu rada,
kuusetukad minu tugi,
pilveviirud minu vibu,
heinakõrred minu käsi.

Pihlaoksad need mu patsid,
samblasasi minu süli,
kuusekäbid minu kannad,
järvepinnad minu pale.
Liblikad on minu lapsed
lepatriinud lillepärjad,
tähetäpid tornikellad,
meresaared minu majad.

Maa on – maa on minu kodu,
taevas – taevas minu tare:
kurekolmnurk minu koda,
astelpaju trepimade,
kasekaared põlvepaine,
ladvalehed pidupõlled,
härmapitsid tanulina,
lillesilmad minu vari.

Maa on – maa on minu kodu,
taevas – taevas minu tare:
pääsutiirud minu soovid,
kännuringid minu päevad,
marjavarred minu mälu,
lumehelbed – palvehelmed.

Maa on – maa on minu kodu,
taevas – taevas minu tare!

Hoolitsedes pilgu eest,
jäävad kortsud märkamata.
Hoolitsedes idu eest,
jäävad hirmud tärkamata.

Kõik, mis kasvab taeva poole,
tarbib meie vaeva-hoole.
Kõik, mis võtab juuri alla,
neelab armastuse alla.

Andjal lehmal piima jagub,
kitsas pole ükski koht –
tuli põleb,
süda lõõmab,
leeki lisab kasetoht…

Vahel ilmub keegi nägu
minu teele minu ette –
keegi, keda ma ei tunne,
tekitades silmapette,

et ma olen armastanud,
olen temast hoolinud,
kogu elu tema teemal
kujukesi voolinud…

Kuigi minust võib ta teha
mitu-setu laulusalmi –
rohkem peale seda ühte
minu sulest küll ei valmi.

Kogemata, lugemata
tuleb alla neelata
pisarad, mis tah’vad silmist
vaikselt välja voolata.

Keeldudega, käskudega
õiget teed ei juhata,
lembuseta embuseta
ei saa rinnal puhata…

Arm ei ole miski, mida
tühja kaevu raisata,
taevalaotusesse lihtsalt
olematuks paisata.

Igapäeva raske töö
tunnist tundi tiksumine.
Eluaegne voorusvöö
noorest vanaks viksumine.

Ilma tööta õnn ei tule,
rõõmusoon ei naerata…
Tahte sünni katsikule
ei saa ilma vaevata!

Vihmal kiire
on möödas.
Asfaldimikrofon käes,
harjutab kohalikku hümni.
Joonistab päikese lakke
peeglikild peos.
Harjutan mina
olelemist.

Saadan tervisi kaugele –
naerudele,
mis mäletavad
sind.
Muusik on muusik:
tema keel on loetav,
kuid õppimatu.

Helid alati on elus,
lohutamas
loojanguid.

(Pühendus: in memoriam Rauno Remme)

Kümme aastat kümnesse
minu eluloos:
pisikesed põngerjad –
suurim õnneloos.

Hindamatu lõpmatult
kalli kaasa panus…
Nüüd vaid rõõme juurde toob
kogemus ja vanus!

Vanakesed seisatavad,
silmitsevad puid.
Noored poodes pudukaupu,
autotarvikuid.

Silmates ja silmitsedes
kujunebki vaade…
Hoiab pilgu puhtana
su elu õilsaim aade.

Tahaks minna üle põllu
jälgi jätmata,
läbi metsa nii, et ükski
oks ei praksata,
üle luha nii, et ükski
rohukõrs ei kooldu,
ükski terve suvevalmis
kuprakaun ei pooldu.

Tahaks minna läbi elu
ilma kaitseta,
üle vee ja läbi tule
mõru maitseta,
igatsedes-armastades
ilma kahjuta,
soojana ja heledana
reheahjuta.

Tahaks tunda sinu sõrmi
keha klaveril,
ümiseda kaasa
jumalikul kaveril’,
pihustuda piiskadeks
purskkaevu õrnas joas
suudlevate tudengite
tühjas tagatoas…

Tahaks minna läbi elu
poegi matmata,
püstipäi ja pihkudega
nägu katmata,
päikesega paralleelselt
pilvi vahtides,
valla ukse-akendega
hinges lahtises.

Kallis,
võin olla
meelespea,
olla kitsetall,
olla lahtirulluv sõnajalg,
olla udu lõhn,
olla puuduv õhk,
olla hõng männimetsa all.

Võin olla
piimatilk,
olla veinikilk,
olla värv tibukollane,
olla atlasslips,
olla kabenips,
olla kõbla jube-mullane.

Veel võin olla
tamiilirull,
olla mõistatus,
olla hullult sassis lõpmatus,
olla nätsumull,
olla kassitapp,
olla mälestuste kinni mälukapp.

Ent enamgi
võin olla
lapse palg,
olla seelik napp,
olla toimekuse valge tiitelleht,
olla igatsus,
olla ehe eht,
olla unistuste paberlennuk
sinu teht’.

Jää hüvasti, mu armas-kallis ema,
tean hästi, kuid ei enam tunne sind…
Ka lapsed kaotanud on vanaema –
jäi säraküünlast alles ainult ving.

Ei tea, miks peaksin hoidma norus pea
ja jagama neid kole-maotuid maid…
Ei tea, miks pole ma sul küllalt hea
ja miks peaks leinama ma elavaid?

Kas igatsen ma olematuid aegu,
kus tingimus ei katnud armastust?
Nii nagu näen ma seda pilti praegu:
ei ole tarvis kurba luuletust!

Teen ise valmis ahjusoojad kringlid,
peod pean ja oma peret kallistan –
ja kutsun külla kullasäras inglid
ning nende paistel rõõmus trallitan!

Ma pole latv,
ei haljaskahar võra.
Ei tuulepesa,
viljalookas oks.
Ei lehekahin,
kooremõhnamõra.
Ei kasvusahin,
lõbus rähnitoks.

Mind pole näha –
olen liiga suur.
Liig liikumatu,
…hääletuna.
Olen juur.

Minu suurimad vead
on teinud mul
kogunisti
suurimat head.

Minu nii-öelda
suurimad sõbrad
on lõppeks olnud
kokkuvõttes
need suurimad tõprad.

Minu sisemine hääl
on kostunud ka väljast
tihtilugu,
tuleb välja…

Ja ma ei ole
kindlasti ainuke,
kelle teel on veel
kõigutamatult komistuskiviks
see õnnistav
arvamuste paljusus.

Südamel on serv,
on keskpaik, peidus koht.
Liig avatuna olles
suur kahjutuleoht.

Sest südamel on serv,
seal aknad, avat’ uks,
mis teatud kindlal juhul
peab jääma suletuks.

Sest keha salasopid
ei ole iga jaoks…
mil hiigelsiseruumid
muudetakse praoks.

Tapjatega koos
ei õitse elulill.
Ja ühes pajas õigust
pole kummagil.

Üles korjan soojad sõnad,
kokku hingan killud-mõrad…
Enam Niitšet ma ei loe –
olen avand teise poe.

Järgimise jälgi näen:
mõtte avastust ja kadu,
korjumise kurba koormat,
kadeduse põrmjat ladu.

Jüngri särk on pahupidi,
kaabu kuklast kukkumas –
huuled kuivad nurkadeni,
pere-semud hukkumas.

Tulgu taevas appi neile,
kel on jäänud tuge vähe
ja ka neile, kes ei palu
ega rännakule lähe.

Kõik ei mahu marjamaale,
muist peab jääma karjamaale –
aga vaevalt hunnik rohtu
pakub muile küllalt lohtu.

Kes see jagab marjamaid
ja määrab piireks karjamaid?
Kes see ütleb, et kes mahub,
verstakive valmis tahub?

Inimeste sulle-mulle
hakkab pinda käima mulle.
Tundub, et on kari hulle
lahti pääsend lihapulle.

Maarjamaal ei trambita.
Siin raiesmikud rambita.
Kuid vaimuvalgustuse rist
veel vajab pikalt tassimist…

Pööra välja oma sisu –
helgem pool.
Lase peegelduma puhas
arm ja hool:
mitte keegi pole kaitstud oma
kaitse eest –
müüri ehitad vaid väljast,
lõhud seest.

Võta välja oma säsi –
pehmem pool.
Las su teljeks saada tugev,
kore koor:
näita välja, milline sa
sirgund puu –
süda laulab las ja vabalt
naerab suu!

Oota ära oma Kallis –
teine pool.
Ole valmis muinasjutuks,
mille lool
pole algust ega lõppu,
tunne vaid:
ainult temast ja ka
sinust
MAAILM sai.

Südamed on erinevad –
erinevast puust,
nagu linnulaulukesed
erinevast suust.

Südamega hindamine
selgelt libe tee:
arvad, mis on esimene –
teisel viimane…
Südamega loodud suhted
tihti lä’evad katki –
pole sellest südamest ju
kasu vähematki…
Südamesse tihti võtad,
mida pole vaja –
ja siis leiad kannatamas
enda kogu aja…

Südamlik on liiga pehme
väga mitmel puhul –
süda liigub liialt tihti
kohalt karmil juhul.
Süda on kui lilleke, mis
aina kastmist vajab,
muidu ta su enneaegselt
hauda ka veel ajab…
Süda olgu nagu pärl, mis
pärlikarbi sees –
peidul, hoiul, omaette
põhjatumas vees!

Kaardipakist välja käia
võiksid hoopis poti,
mis on must kui sajajalgne,
keda ilm ei ‘koti’
ja mis püsib omal kohal,
olgu torm või maru –
arvab, mida arvab, aga
ikkagi saab aru,
kuidas asjad tegelikult
ümbruskonnas käivad…
Ja miks ristid-ruutud üha
tagurpidi näivad!

Armastuse sirge
joon,
sulle sikke-sakke
loon…
Alatasa ütlen sulle:
anna vaba pääse
mulle!

Kindad rebin käest,
võru rebin suult,
laevukesi lasen
voolu allatuult:

minge, sõbrad, minge,
leidke oma tee,
koski, keeriskäike
ärge valige!

Minge, sõbrad, minge,
võtke otsetee –
mered jälle lahti,
on ju kevade!

Mina seisan siin
ja vaatan teile järgi,
kuni veel ei tunne
varbaid porimärgi…

Mina seisan siin –
see on nüüd minu töö,
mille mulle andsite
täna üleöö.

Eludeks põimuvad
lõimed ja lõngad,
valmivad siidkerged,
ramprasked kangad…
Hellade meeltega
hoidkem, mis antud –
olgu need rõivad ka
räbalaiks kantud!

Soovimata valu,
soovimata viha,
soovimata leina,
soovimata iha,

ütlen sulle: mine –
ära taha vaata,
tükkideks end rebi
ilma kodumaata.

Vaata, kas on valu,
vaata, kas on viha,
vaata, kas on leina,
verine kui liha!

Siis ütlen sulle: tule,
ära ette vaata…
Omakorda otsi,
keda teele saata.

Tal olid kõrvalised silmad,
loomulikud lokid,
loomuldasa leebe maine,
paksud kirjaplokid.

Ta ei toksind arvutisse
uut identiteeti,
aga teisi ka ei sarjand –
miks tast lugu peeti.

Haruldaselt madal ego,
meeletumalt heitlik,
uskumatult siiras nägu
lõõbi taha peitlik.

Nagu väike Juhan Viiding
sebis kõigil jalus,
igihaljalt oodatuna
sisselaskmist palus…

Oli tihti, väga tihti
ingliks kõrvalistmel,
hoides alal tundekihti
ellujäämis-ristsel…

Lugudel on lihtsad lõpud,
õnnelikud ikka –
hommikusse õhtud veavad
inimhinge rikka.

(Pühendus: Ott Kilusk)

Hommikutel, kui ma varavalges
üles tulen,
neile mõtlen, kes ei ole
üldse saanud und –
neile, kellel südametel
suuremgi kui mure
või kelle jaoks on
armudes
ööl pikkust ainult tund.

Päevadel, mil alles pärastlõunal
üles tulen,
neile mõtlen, kes on juba
täitsa uinunud –
või sulle, kes sa oled
ammu üleval ja
tuled, et tuua
pesud tuppa, mis
on väljas kuivanud.

Ning õhtutel, kui viimaks oma
ärkvel silmad sulen,
pilvedele mõtlen, mis on
ümbritsemas Maad –
ja sellele, et kui meid poleks
valvamas need uned,
sina
selle ülesande
enda kanda saaks…

Metsas korjad marju,
mis sinust kaugemal.
Lähedased – nemad
on peidus lehe all.

Sestap küündi ikka,
sirutades käe –
kuid astu hästi tasa,
sest mind sa ju ei näe…

Vanaema
kirstukaanel
kokku lapituna
sukapüksid,
villakleit ja
tinavalupärg…
Mina, kümneaastane,
seal seisin
sõnatuna,
soolasamba asendis,
pisarnõremärg.

Mulle tundus:
kohe-kohe
lõhkeb minu süda,
voolab alla
sõrmedesse
vasakumast käest…
Soovinuksin
miskit sooja
vastu väikest põske
või et oleks
keegi võtnud
vaikselt kinni käest.

Pärast tundus
üsna tihti –
käies haua manu –
vanaema
tegelikult
polegi ju seal…
Siiski laulsin laule talle
uuemaid ja vanu,
rohides
ja rehitsedes
äärekivi peal.

Jõuluõhtul
küünlakumas
jätan laual toidu,
taldriku ja veiniklaasi
armastaval käel,
et kui kallis
vanaema
meile seltsi tuleb,
siis ta seda
vastuvõttu
tingimata näeb.

Mul on ammu
teine elu,
oma armsad võsud,
oma pesa pisike,
kus aaloest jõulupuu –
aga alles
sama süda,
sama meel ja mälu,
sama tänutunne
ja lapse laulusuu.

(Pühendus: vanaema Marta)

Armastus rõõm on
jagatud teest…
See tee viib kord lahku,
kord kokku –
äärtes õitsevad ohakad,
orhideed,
kasvab maltsasid,
lopsakat rohtu.

Sellel teel kinni hoida võib
kaaslase käest
või tormata pimedalt
mööda,
põgeneda võib kellegi eest
kõigest väest
või teisi sammujaid
aidata mööda.

Armastus rõõm on
jagatud teest..
Sellel teel käivad
nägijad-uskjad,
käivad valgetes rõivastes vaimud
ja need,
kelle katted
hall-segused, mustjad.

Ja rõõmu kui sellist
on alati küll
neil, kel kallima palit on üll!
Seda rõõmu ei ole veel
iialgi vähe
neil, kes armsatest
kaugel’ ei lähe…

Armastus rõõm on
jagatud teest…
See tee on nii pikk, kui
me soov.
Sellel teel pole miski
nii püha või peet’
kui südame
kullaproov.

Näen rohkem kui
valgus ja vari.
Tunnen rohkem kui
suhkur ja sool.
Mu nimi on
rohkem kui Mari.
Ja peidus must
rohkem kui pool.

Ei kuulu ma siia,
ei sinna.
Nii tean ühte
saladust:
s e d a teed tuleb
üksinda minna.
Teist polegi
võimalust.

Hoolisin su’st enne
ja hoolin sinust nüüd.
Mu hoolimist ei peata
su vihkamisepüüd.

Tavaelu tuumaseen
pudistas need eosed…
Mina ainult luua saan
ellujäämisseosed.

Jalutan sul vastu nagu makstud karmavõlg,
kunagisest hullust lennust alles tiivutu…
Kunagisest toetamisest valutundlik õlg,
puutepuhtail huultel ikka muie siivutu.

Jalutad mul vastu nagu valge maleruut –
võitmatu, kuid üksindusest tasakaalutu,
iseendast joobes – nagu viimsepäeva juut
tagaaetu, tõrjutu ja põlvil palutu.

Kohakuti jõudes ristub meie pilgumõõk,
süda kurku kerkib või siis kõhuõõnde vajub…
Ainsast hetkest piisab jälle, et saaks täis üks mõõt –
kuniks keha rahuneb, taas olevikku tajub.

Kaela kangeks sundides ei vaata seljataha,
sina küüsi vereni vist rusikaisse surud…
Koju jõudes voodijalutsisse heidad maha,
põhja nead kõik õppejõud ja jõhkrad vaimugurud.

Vähem on rohkem,
vähe on küll.
Vähe’st veel ülegi on.
Vähesest valmis sai
sinugi keha – kui
vähegi taipamist on…
Vast on.

Vihm vastu vaipa
teritab küüsi.
Küürutav vikerkaar
valmistub hüppeks…
Mustikas alles
roosakais õites
peibutab liblikat.

mind tõmbab
peeglite sisse
eesriiete kardina taha
kus näha on
varjatud nišše
kuis vahetad
sulgi ja naha

mind kisub
pidude peale
kus hiilides einestab nälg
kus vägivald
kannab kalosse
et maha jääb
räpane jälg

mind veab ka
pimeda varju
kus lähebki valguse piir
seisan seal vaikselt
ei karju
mil kustub see
viimane kiir

siis näitan et näete
te pärast
on maailmas valu ja piin
aga minust te võitu
ei saanud
sest ikka veel
loodan siin

(Sanya)